Imed

[raunok1]

[Irve]

Mõnikord valdab selline tunne mind sinu kirju lugedes...

Aga mul on mingi nõme udune mälestus suurest zeppelinist* pea kohal loojuva päikese eel, mille juurest ma ära jooksin. Alles palju aastaid hiljem sain teada, et tegemist on zeppeliniga... Seda ei oska ma kuidagi seletada et kus pagana kohas ja mis tingimustel võisin säärast asja näha.

Ja väikesest peast nägin õhtul enne magamaminekut Suure Tõllu raamatust (mida ma kartsin koos selle multikaga kui tuld, sest seal olid nii jubedad pildid) Suure Tõllu nägu oma magamistoa seinal, akna kõrval. Ta vaatas mind, liigutas kaks korda suud, seepeale jooksis mul hirmulaine üle kere ja ma ei julgenud ennast absoluutselt liigutada. Natukese aja pärast nägu seinal kadus ning tõmbasin teki üle pea ja üritasin mitte midagi mõelda. Mäletan et mingi aeg hiljem vaatasin ma õuest seda kohta seinal kus nägu ilmunud oli, otsisin mingit jälge või midagi. Aga sein mis sein, täiesti terve

Kui see esimene on selline udune asi, siis teise ajal olin ärkvel täiesti 100% ja see oli selge, aga samas ma absoluutselt ei usu, et see teine mingi reaalne nägemus oli

(Eesti keeles "tsepliin")

[necromancer]

[Shadow]

[higgins]

Uhh.. Muidu polnud veel hullu, aga kui lahinguks läks.. Ja see punane mees..

[Thoren]

[Shadow]

[pronto]

[Shalaya]

[Tinz]

Imest on asi kaugel, aga see Põhja konn... Argh, seda ma kartsin. See pilt, kus rahvas talle rahvariietes suhu jalutab, see ei meeldi mulle siiamaani

[Shadow]

Tundub, et kunstniku mõtted olid joonistamise ajal mitte põhjas, vaid idas

[Henzu]

Mmm.. lapsena..
Ainuke õõvastav kogemus on mul seoses vastasmaja ülakorruse vanamehega, kes oli siis ~90 aastane ja no väikse lapse jaoks kohe vägagi jube.
Üks õhtu, kui ma akna all magasin ja vend oli just vetsu läinud tegin ma silmad lahti. Kõik oli täiesti kottpime ja äkki kuulsin sellist kärisevat, kurja häält. "Tead poiss, nüüd ma söön su ära." Vend oli täiesti kindlalt vetsus, sest sealt kostis kohaseid hääli ...(ma eeldasin kohe et see oli too vanamees)
Ma ütlesin siis vastu, et ära söö.
Aga siis miski selline haisev ja ilane hammustas suhteliselt valusalt mu kõrva. (EI mul ei olnud koera siis)
Ma hüppasin püsti jooksin täiesti paanikas teise tuppa ja peitsin ennast kuhugi diivani peale teki alla, kuhu ma ka nii tunnikese pärast magama jäin.
Imeline või mitte, ma kartsin pärast seda päris kaua üksi pimedas istuda.
Vahel sattusid ka mingid mustad asjad elutoa seinast välja piiluma, aga see oli vist juba mu lendlev fantaasia.
(Täiesti sulatõsi, ma ei näinud seda unes)

[Markus]

Minul oli kah zeppeliiniga asi. Nimelt ma nägin seda akna taga. See oli väike, nii ~1m pikk. Igatahes ma olin kindlalt ärkvel, sest ma olin just tõusnud ja hommikust söönud. See oli seal kuskil 10 sekundit ja siis lendas minema. Ükskord ma nägin ka õhtul põõsaste vahel mingeid kogusid, aga pärat selgus , et need olid alumiiniumi vargad .

[hallsilm]

[Sull]

mul on selline imelik mälestus lapsepõlvest mida pole vist ikkagi juhtunud aga mida ma siiani mäletan hirmutavalt hästi.
Nimelt ma istusin valge sapaka tagaistmel ja ees istusid mu isa ja üks tema sõber. Miskipärast ma veel mugisin leiba ka. Ja ühel hetkel kõndis teele naine, kelle mu isa alla ajas. Selline kohutav tümps ja karjatus käis ning täiskasvanud läksid asja uurima ning kuidagi kutsusid kiirabi, ehkki tol aal moblasid, vähemalt neil, polnud. Nõnda ma seal autos istusin ja vaatasin kuda kiirabi inimesed toimetavad ning jäin magama.

Ema oli maru üllatunud kui ma kord selle söögilauas jutuks võtsin. Isa eitas kõike ning pealegist meil pole kunagi valget sapakat olnud aga ometi see oli olnud niiiiii reaalne....