Terminina on Jutuvestja suurepärane:
Mängijad istuvad laua ümber, Jutuvestja laua otsas oma paberikuhja taga. Rüübatakse kalja, küünlad valgustavad ruumi. Mäng on jõudnud sinnamaale, et hakkatakse ründama Musta Kantsi Isandat, Lord Hxragabri. Üks mängijatest teatab:
"Mina hiilin tasakesi lossimüüri alla." Jutuvestja veeretab täringuid, mängijad on pinevil, vaid üks vale samm ja kogu lossi valvemeeskond on neil turjal.
"Noh, Jutuvestja, mida sa arvad?" küsib mängija.
Sel hetkel tunneb Jutuvestja, et tema päevad on loetud -- ei paku enam rõõmu. Kui olid mängujuht, olid dominatrix, juhtisid. Nüüd oled mingi vestja, keda kõik ringi kamandavad. Ta veeretab.
"Jutuvestja arvab, et sa kukud kõhuli, su kiiver põrkub vastu kivi ja (veeretus) kaotad teadvuse. Ülal lossimüüril kõlab hetke pärast pasunahüüd."
Ja nii taastataksegi Jutuvestja nime hirmus kõla