märksõna
SURNU (III: 958-960) alt leidsin sellist vähegi teemakohast kraami:
kooljas : koolja ~ koolja : koolja ‘surnud inimene, surnukeha,
korjus’: ta on ära lõppenud ja näeb välja nagu kooljas | kui päike paistab ja vihma sajab korraga, siis lapsed laulavad: saksa kooljad pesevad! (Pöide) | kooljakuu ‘november’ || verstorbener (demortuus) kohli (Göseken) | Oled sa haige olnud? See pole ju endine Kustaski enam! Ma arvan mõnd kooljat nägevat! | Kari tontisid, vaimusid, kooljaid, mis seal sees liigub!
mana ‘surnu nimetus Eestis (Soomes ja Lapis)’
koolukeha
korjus ‘surnukeha, surnu, looma või inimese
raibe’: korjus viidi raipeaeda | korjus on kõdunenud looma surnukeha, luukere, raibe aga on mädanenud, tal on liha peal (Mustjala) | korjus on raipe kondid (Anna) || Vaatlesin oma luisi käsi kui korjuse omi | Sinna maetakse ka munkade korjused | nüüd puhuti sellele haisma ja mädanema läind korjuselle uuesti hing sisse
muld: ta on mulla nägu
mullanägu
külmjalg
varjusurnu
raibe ~ reibe ~ raibakas ~ rõibe ‘lõppenud loom’: raisk haiseb, aga raibe veel ei haise (Anna) || ne Surnu Raipe Luhd (Müller 88)
ramp : ramba ‘raibe, nülitud loomakorjus’ (peamiselt Saaremaa): Naise rahaga ja ramba nahaga ei saa ilmaski järje peale (Jämaja;
rambanahk) | lõugitseb nagu va kõluja lehm ramba kondi kallal (Pöide)
kontnik ‘luukere’
kontjalg ‘luukere’
surnuluu e kooljaluu on kyll pigem haigus või needus, ei tea, miks on Saareste ta siia alla pand. tuleb sellest, kui koolja või muidu surnuga kokku puutud. võib lõppeda sellega, et kont tuleb liigesest täitsa lahti. nõiad oskavad aidata.