Parem ei kasutaks meie Püha ja Vaimse Mängu tõlkimisel selliseid ilmselgelt kahemõttelisi vasteid.
Nagu seda on näiteks kepp. Võimalik, et ma olen rikutud mõtteviisiga inimene. Aga siiski…
Tooks ühe näite, tõsi küll konstrueeritud.
1#Mängija: "Ah niii!!! Oodake Te mul!" Pöödrub DM´i poole, "võtan välja oma kepi".
2#Mängija (üllatunult ning elevusse sattudes): "Jah?! Ah soo. Ja… edasi?"
1#Mängija: “Kohe ma Teile veel näitan!” Teatab DM´ile, “lasen kogu selle jõugu pihta ühe paugu
juhul kui nad paljalt selle nägemisest tagasi ei kohku. Ilgelt käivad närvidele juba. ”
DM: “Oot-oot, mis asi see Sul on ja kust Sa selle said?”
1#Mängija: “Kas Sa ei mäleta vä? See Kepp noh. Kohe mängu alguses ostsin ja riputasin külge”
2#Mängija (vähkreb naeru käes maas): “Muahahaa… riputasin külge… Ihihiii… kus see… iiik.. kus see sul praegu on ja…” kõõksatab “ja mis sa sellega… eheheee… teed? ”
1#Mängija (häiritult): “Võtan välja ja näitan! Kuramuse kooboldid nihukesed, SEE peaks neile ju tuttav olema.”
2#Mängija (tema seisund hakkab muutuma muret tekitavaks):"Llllhhh…aahahaa… L.. i.. ihihiii…putaja!”
3#Mängija (tütarlaps) turtsatab ja stardib punastamisega