Dragon.ee foorum

sci-fi = teadusulme
horror = õudusulme

kas siis sobib fantasy = nõidusulme
või turgatab mõni parem?
sest alati pole nõidusega pistmist (vt. kolm põrsakest)

ps väljend imeulme kõlab kahtlaselt ..

sinu jaoks kyll. ma lihtslalt vahendan parasjagu kehtivaid rahvaluuleteaduse seisukohti. tyypides AT 1–299, mis moodustavad tyypidest AT 300–748* eraldi žanri, oskavad tavaliselt kõik loomad rääkida omavahel, tihtipeale ka inimestega. aga muid imeelemente seal olema ei kipu. kõik on väga maalähedane, huumor on stiilides jalaga-persse ja loll-saab-kirikus-kah-peksa. ja need kaks asja moodustavad ka lugude põhilise oa ja mõtte: maailm on karm, kuid ebaõiglane. kõik meie tavamaailma seadused kehtivad ja erandeid ei tehta, kui linnu jalgade vahel priikyydile läinud rebane kukub kõrgelt, siis saab väga haiget või kukub lausa surnuks.

indiaani ja Siberi loomajuttudes (koioti-, rebase- ja varesejutud sealhulgas) on muidugi igasugu nõiduselemente kah hulgas. isegi need minu lapi lemmiklood, kus põdrad ja karud inimeste kujul või vastupidi ringi kõnnivad. aga need jäävad tyypidest AT 1–299 välja ning on AT systeemis lausa nummerdamata. see on juba hoopis kolmas žanr, lugege Uku Masingu loenguid "Taevapõdra rahvaste meelest" (avaldatud raamatus "Keelest ja meelest", Ilmamaa, mullu).

ja noh, et veidi konkreetsem olla: imemuinasjuttudest on kõige tavalisem lohetapmislugu, kuninga, printsessi ja krtteabkust pärit lohetapjaga, klaasmäele paika pandud printsessi lugu on . AT 301A on see lugu, kuidas kolm tyypi lähvad kuningatytreid päästma, jäävad ahjualuse kyysi, yks saab maa-alusest ilmast kolm kuningatytart kätte, aga teised kaks, kes yles jäid, tõmbavad köiega yles ainult kuningatytred ja selle tyybi jätavad alla. AT 325 on "Krabatist" tuntud lugu nõia õpipoisist, kes isa juurde tagasi saab, kui poja moondatud kujul ära tunneb.

yldse on 300ga algavad tyybid nummerdatud kokku kui nõidusjutud (ingl Tales of Magic, sks Zaubermärchen), vähesed neist ei sisalda kas mõnda võluvahendit, needust, lohemadu muud imelooma või midagi muud sellist, mida loomajuttudes ega päriselus ei kohta. AT 400–432 on romantilised lood, mis sisaldavad noorpaari või armastajapaari yhe poole muutumist või nõidumist mingiks loomaks või linnuks (vt nt ebatyypiliselt lõputa AT 425B-d "Hundiks pandud").

paari aasta pärast on loodetavasti kõik need 4500 sisestatud eesti teksti võrgus kättesaadavad kah.

Kunagistest ulmeraamatutest on meeles tõlge Teaduslik fantastika...

kõige mõistlikum on midagi fantasy vasteks muinasjutu pealt aretada või samast suunast ikkagi. lõppeks. ulme-sõnal on yks põhihäda: ta on tehissõna (tuletatud tehistyvest ulm), millel pole enne 20. aastasada mingeid tähendusi olnud. (kui nyyd mitte asja unejutuga seostama hakata.)

parandatud vastuseks Surra järgmisele postile.

muinasjutuga on see häda, et ta on muinasjutt

imenõidus kõlab harjumatult ja imelikult