Veeretuste realismist

[Olorin]

[Bernard]

[Beastmaster]

[higgins]

[Udutont]

[higgins]

[Udutont]

[Udutont]

[Shadow]

Eh, minu jaoks tõestas see pikk tõestamine peamiselt ühte: kui sa leiad midagi, mida rõõmuga teha, siis tee seda vaikselt omaette ning ära sellest räägi. Vähemasti mitte siin. Sest niipea, kui su tegevus avastatakse, algab iga hinnaga tõestamine, et sul oleks targem ennast maha lasta kui et nii vale asjaga tegeled.

[higgins]

[YnX]

[Irve]

[ohpuu]

teemaväliselt: no ma ei saa aru, miks peaks tyhist vaidlust (olgugi argumenteeritut) sydamesse võtma. see on ju ka ainult mäng, mida mängitakse mängulusti pärast (või vähemalt mina mängin). näha, kuidas sõna synnib sõnast ja argument argumendi vastu, on ju tore.

nWoD d10 on tore. vana oli kah. mitmes mõttes toredam kui sisseharjunud AD&D või d20. igal systeemil on omad omadused ja arutelu nende erinevuste ja eri mängustiilide yle võib meie rollimängumaastikku mitmekesistada ja ilmselt mitmekesistabki. oluline on aru saada, kust jookseb piir systeemi omapära ja mängustiili omapära vahel.

AD&D või d20 all on kah tohutult võimalusi mängida realistlikult, põhiliselt sõltub see ikkagi kambast ja mängujuhist, kellele jääb siis kohustus mängijaid maa peale tuua ja ise piiri pidada. aga kui juba yleloomuliku sfääri või yleloomulike elajatega tegemist tehakse või ise mõnda siukest mängitakse (arvakem siin Herakles, Beowulf, Sigvördr ja teised munchkinid, kellest legendid räägivad, kah siia hulka), siis on side realismiga kiire kaduma.

epic-level ei tähenda minu jaoks ainult suuri numbreid (kirjutasin kuskil mujal sellest, et kui mängijad oma rollilehtedele järjest suuremaid numbreid saavad, siis võib mängujuht lihtsalt omalt poolt sama palju numbreid juurde panna, kuhu tarvis, ACsse, DCdele, ykskõik millele, see on tõesti lihtne ja yksluine), vaid ka seda, et tõepoolest tuleks mängida Beowulfi, Sigvördri, Heraklese ja teiste muistsete sangarite vääriliselt. Mart mainis kord, et tema 15. taseme preester tappis Birthrightis mingi jumala maha, ja seda sellises laadis, et "ah, ikka tuleb ette".

selliseid kangemehi on juba keeruline stiilselt välja mängida, sest selline jumalamees, kes võistlevate leeride jumalaid tarvidusel maha võtta suudab, saab niikuinii ise kah varem või hiljem jumalaks ning seetõttu peaks oskama samu trikke, mis jumaladki, et tuhandeid imetlevaid pilke yhekorraga enda peale saada (ja kui nad pimedas imetluses sinu järel käivad, unustades kodu ja lähedased, siis ka neid toita ja joota, nagu tegi yks, keda õeldad inimesed Cyricu avatariks kutsuvad).

samuti on kohati täitsa tore drägun õnnemänguna, selle eest hoolitsevad täringud. mitte ainult lahingus, ka rollimängulisemates ja muid asju tehes kui lyyes võib täringuõnne peale mängida. klassikaline näide: Lemmitu Elyysia mängus sattus Balori mängitud laulik koos muu kambaga võõrale maale matustele. võttis laulda hea akustikaga kohas yht mälestuslaulu, viskas oma tavalise 4d6 või 5d6 vms (algaja laulik noh) ja wild die hakkas kuusi laduma. kokku tuli 80. pärast sai seda laulu kohalike käest lugematutes variantides kuulda. aga alati võib mängujuht keelata realismi huvides täringu viskamise.

kõige realistlikum rollimängusysteem, mida olen näinud, on ikkagi Normal Guy. realism pole sõnalistel kirjeldustel põhinevas rollimängus väärtus iseenesest, sest sõnadega on võimalik teha maailmu, mis on teistsugused neist, mida keegi eales silmadega näeb. niisiis: pole ime, et paljud rollimängusysteemid osutuvad lähemal ja detailsemal analyysil olema ebarealistlikud. peale selle: ykski mudel ei ole modelleeritava koopia, ykski kaart ei ole mõõtkavas 1:1. (välja arvatud see kuulus Borgese kaart, mille alt Baudrillard'i käsitluses maa ära kadus ja millele siis muudkui nyyd aga lisa tehakse. aga see on juba teine teema.)

ma saan aru, et Udutondi kõnepruuk ja argumenteerimislaad võivad mõnele veidi ylepingutatud tunduda, aga mina saan kyll hyperbooli ja muude sääraste võtete maitsekast tarvitusest aru (sest pruugin isegi ylearu, kuid maitselagedalt). rahu, rahvas. see on lihtsalt yks

[Udutont]

[Shadow]