Dragon.ee
KKK
Rollimängud
Kivitsõõr
Drägon
Larp
Otsing
Kaart
Viited
). peale selle: suures kirjas intrigeeriv pealkiri meelitab hoopis kolmandaid inimesi huviga lugema, isegi kui tekst on raskepärane (argumenteeritud ja yksikasjalik).
peale selle: järgneb lõik, kus Udutont ytleb, et ebamäärasemas ja keerulisemas systeemis on kergem luua illusiooni realistlikkusest. oluline uba. pangem see kõrva taha. äkki kasvab taevasse.
realistlikkuse illusiooni loomine loomult ebarealistlikus systeemis tähendab edukat simulatsiooni. iga mängujuhi unelm, et mängijad tema tehtud illusiooni kytkesse langeksid ja seega rohkem tähelepanu mängusisestele asjadele pööraksid (kui mängumehaanilistele või mänguvälistele või metamängulistele).
a mis systeemidesse yldse puutub, siis minul näiteks pole kunagi olnud viitsimist ega tahtmist kõigepealt reegleid lugeda ja siis mängima hakata. pigem omandada reeglid mängu käigus, sest a) mängijate hulgas on niikuinii lisaks mängujuhile mõni teooriahuviline ja b) kirjutatud reeglitest on alati olulisem see, kuidas neid konkreetselt rakendatakse, st reegel on kasulik omandada yhes rakendusega. (või muidu läheb mängukambas reeglite yle kaklemiseks, mis on äraytlemata tyytu. mängijad, ärge lugege reegleid, mängige. või siis konstruige oma tegelase tausta ja lugege maailma kohta, kui muidu ei saa.)
raamatus on reeglid kontekstita ja seega kasutud. seetõttu ja igasuguste paratamatult eri mänguryhmades tekkivate kirjutamata reeglite mitmekesisuse tõttu (ja kirjutamata reeglid on minu meelest tähtsamadki kui kirjutatud) on iga arutelu mõne systeemi olemuse yle määratud möödarääkimistesse.
systeemi olemust saab tabada yksnes kontekstiväliselt, st siis, kui lahutada ta reaalsetest rakendustest ning omast kogemusest ja lugeda yksnes raamatuid, unustades, kuidas sa ise mänginud oled. seda aga on inimesel, kellel analyysitavas systeemis ka mängukogemust, väga raske teha.
oskustest. kui vana WoDi d10ga alustasin, tegi Balor meile selgeks, et yhtegi oskust ega atribuuti ei saa arendada, kui neid ei tarvita. tahad Jõule yhte täringut juurde? siis peab sinu tegelane juba mõne aja enne seda, kui selleks vajalik kogemuspunktide arv sinu rollilehele tilgub, iga hommik sada kätekõverdust tegema. (siis kukuks need punktid Jõu tõstmiseks osalt ka selle järjekindluse eest.)
Lemmitu d6s käis see kah samamoodi, Lemm ei lubanud sisuliselt nendele oskustele täringuid juurde, mida sa mängu käigus tarvitanud polnud. AD&D ajal oli Tartus tavaline, et oskusi (Weapon Proficiencies & Non-Weapon Proficiencies) õpiti teiste mängijate tegelaste käest, kui mõnda uut taheti (ja kui õpetajat põld, siis ei saandkid). kui aga tahad arendada mõnda olemasolevat, näiteks saada Weapon Specialization'i alla teist slotti, siis keerutasid hommikul oma mõõka, samal ajal kui preester palvetas ja maag nõiaraamatut luges. sellise systeemiga jäi mängija käsutusse vabu slotte, mida sai siis võimaluse tekkides täita, kui midagi juurde õppis.
need kolm lahendust kolmes eri systeemis tunduvad millegipärast väga sarnased. D&D 3e või 3.5 all on mängujuhil alati võimalik kontrollida, kuidas mängija oma rollile oskuspunkte jagab, ja siis anda oma nõusolek või keeldumine. õigupoolest võiksid selliseid asju mängijad ka ise jälgida, kui see neile yle jõu ei käi (ei võta lambist Knowledge: Arcanat juurde, kui just põle kahte nädalat raamatukogus või mõnes põrgus veetnud). poolorgist paladiin Serafim võttis pärast pikka metsaseiklust, mille käigus jahiga elatist teenis, nimelt Wilderness Lore'i paar punkti, sest see oli ysna põhjendatud.
ja kui pole vahepeal midagi uut õppinud, ainult vaeseid koboldeid ning nende naisi ja lapsi ja vanaisasid ja vanaemasid tapnud (ja selle kõrvalt ei jäänud muidug aega kambakaaslastega asjalikku juttugi ajada), siis ei saagi kohe ära jagada, vaid pead ootama, kuni leiad asja, mille alla vabad punktid panna.
