Kuna klassidel ja maailmal on yks ja sama Tetraeedri systeem siis tähendab see seda, et reeglid maailmata ei taha hästi toimida. Ja vastupidi. Ei saa mängida reegleid, kus on tehnoloog maailmas, kus tehnoloogiat ei ole (nõme ju).
Kuna kõik, meie kirjutised (loitsud, klassid, jumal teab mis) sisaldavadki seda "rikklikku" ja "kyllaldast" infot maailma kohta (põhimõtteliselt - me seletame reegleid ja maailma paralleelselt) siis on mõlema lugemine tavalistest reeglistikest märkimisväärselt huvitavam (ma loodan vähemalt, kuna projekti ilukirjanduslikule poolele on TOHUTULT rõhku asetatud) aga samas on nende kasutamine muus kontekstis raskendatud. Sellisel kirjutamisel on palju eeliseid ja ainult yks "if". Mis siis, kui maailm mitte "ei meeldi" (sest et peaks ju meeldima - muud võimalust me ei jäta
- asjaga on liiga palju tööd rygatud) vaid mehed lihtsalt ei taha mängida teiste tehtud maailmas? Tahavad ise teha.
Oleks raske, aga võimalik teha kaks versiooni (digitaalformaadis hästi teostatav) - yks sisaldaks maailma ja teine mitte.
Aga samas oleme me iga loitsu kirjutanud praktiliselt novellikesena. Näiteks mõned tähtsad relvad moodustavad kokku lausa väikese legendi. Iga loits on 1 A4. Pool reegleid ja pool jutukesi täis.
Palju sydant on sees sellel maailmal. Ja palju rasket tööd all. Ja veel rohkem ees.