Kuidas PC-d mängu alguses kokku viia?

[higgins]

[pronto]

[Orz]

Mul oli DM-na see probleem, et ootasin, et mängijad on kõik tohutud detektiivid ja nad korjavad mitmesugused vihjed üles, aga võta näpust. Sellisele probleemile on lahendus olemas. Kui raha ei ole piisav magnet ning hädaliste aitamist peetakse liiga riskantseks, siis las saavad peksa ja visatakse kuskile kõrtsi taha võssa või siis saavad peksa ja satuvad laevale, kus tekib mäss vms. S.t. kui punt ei lähe möllu juurde, siis möll läheb pundi juurde.

[tribulant]

Alati võib lasta kamba yhte kongi visata.
Kriminaalne minevik seob.

Mulle on ikka kohutavalt meeldinud kunagi loetud seikluse algus, kus PC-d lähevad rahulikult mööda tänavat, järsku röögatab yks mees, näitab nende peale näpuga ja karjub: "Seal nad ongi! Võtke nad kinni! Võtke nad kinni!" Mida teete? Heh...

[Shadow]

Selle vastu aitab, kui lasta mängijatel oma tegelaste põhjalikud elulood kirjutada. Igas eluloos on midagi, mille abil saab mängija tegutsema sundida. Igaühele ei mõju raha, igaühele ei mõju keretäis. Kõik on individuaalne.

Näiteks üks Brettonia tegelastest oli salamõrtsukate gildi liige ning tema isiklikest jamadest jätkus hiljem terve grupi tarbeks.

Mõni teeb kõik võimu, teine armastuse, kolmas raha, neljas kättemaksu nimel. Mängujuht, tunne oma mängijaid, neil kõigil on omad nõrkused

[ohpuu]

[pronto]

[Orlau]

Ma olen sageli nii teinud, et mängu alguses on koos mingi mõistlik paar:
- saadik ja tema ihukaitsja;
- gladiaator ja tema mmm... sutenöör? noh, parseldaja yhesõnaga.
- mingi muu seltskonna selgroogu moodustav paar, kes tavaliselt kannab ka missiooni. Paaris võiks vedajaks olla mängija, kes sobib rollilt ja pärisiseloomult liidriks.

Teised mängijad, kes pole veel liitunud, mängivad alguses igasugu mängus ettetulevaid ja -minevaid npc-sid, keda alustaja paar tavaliselt seetõttu kohe PC-deks peab ja neid OG põhjusel vägisi kambaga liitma hakkab. Mis on enamasti viga ja enamasti on tulemus üsna halenunnu. Aga loodetavasti kasulik. Lihtsalt, et tulevikus õppida situatsioone/suhteid _realistlikult_ ja mängusiselelt analüüsima.

Päris PC-d tekivad alustajapaari külge tavaliselt väga loogilisel põhjusel. Mille DM peab kampa tehes lihtsalt enne välja mõtlema, et liitujal oleks tegelikult potentsiaalselt lihtne. _Kui_ ta oskab seda välja mängida. Ja juhul, kui lisanduv PC ei suuda ennast kambale piisavalt seksikaks teha, siis ta lihtsalt hakkab uut charri tegema. Või kohaldab karistuseks endale mõne NPC, kes kambale kasulikum tundus. Nii tekib kamp kuidagi... eluliselt.

Ühes kambas lisandus näiteks ravitseja nii, et veelteadvustamata, kuid kogemata avalduvate võimetega sortsipoissi peeti sugulaste poolt hulluks ja saadeti templisse ravile. Teel sai ta kokku teise seiklejaga (kes saatis ühe NPC haldjanaise vankrit, mille sees oli midagi, mis sortsipoisi salakirega kokku sobis). Sorts sai sisseimbumisega suurepäraselt hakkama. Kamba tulevane ravija oligi sortsipoisi algajast müstikust hulluarst, kellele preester andis ülesandeks oma esimest patsienti väga põhjalikult valvata.

(DM-i sadistlikku rõõmu pakkus ravija esialgne IG ja OG teadmine, et sorts on lihtsalt hulluks läinud rogu ning see, et sorts pidas ennast täiesti kogemata ja teise veendumust teadmata mängus täpselt nii üleval, et see ravija veendumust ainult kinnitas).

Kõrvaltvaataja rõõmu pakkus ka teadmine, et kuna sama mängija mängis vankris olnud NPC haldjanaist ja PC ravitsejat, oli teiste mängijatel kindel veendumus, et pärisrolliks on haldjanaine ning hoopis ravija on NPC. Nad vaesekesed nägid vaeva, et haldjat oma pundiga liita, kuigi selleks polnud ühtegi reaalset põhjust. Ravija pidi omakorda nägema kurja vaeva, et ennast oma "hullule" patsiendile sappa klammerdada. Ja sellel kõigel polnud muud põhjust, kui DM-i IG pillatud märkus mängijale, kui haldjanaine koos lubatud töötasuga jalga laskis, et: "Et sul vahepeal igav ei hakkaks, mängi seda tegelast siin." 8)

Minul oli lõbus ja vaesel liitujal oli selg leidlikust rollimängust märg.

----

Teises mängus oli seltskonnal vaja teejuhti, kelleks oli plaanitud NPC, aga kuna üks mängija tahtis liituda, siis tegime chari valmis, mängisin ise NPC yhe mänguga sisse ja yllatasin mängijaid (loodetavasti meeldivalt) järgmisel mängul, kui neile selgus, et nad on täitsa ise ja täitsa vabatahtlikult juba kampa võtnud yhe lisandunud PC.
-----

Sellised trikid hoiavad mängijaid NPC-de suhtes väga kikivarvul, mis teatud mõttes ongi hea. Lõbus vähemalt.

[The_Royal]

Olen kasutanud.. Kolooniaid... nt.. kuskil kaugel idas leiti uus maailm.. Kutsutakse koloniste... ja nemad satuvad ühe laeva peale... kusjuures laev sõidab mingi 3 kuud

[kaljukotkas]

[higgins]

[Orlau]

[Romendacil]

Aga vot minu senikau kõige õnnestunumad (ning ka esimeses) campis said PC kokku, kui linn vallutati. Nad sattusid ühte inimestegruppi, kes juhatati paari valvuri poolt linnast salakäikude mööda välja.
Päris uhke olen olnud senikaua selle lahenduse üle.

[Irve]

Minu salk alustas ükskord mererannal olevas koopas kirstudest väljaronimisega.

[Aweron]