Lemmi Elyysia-mängust (Safran = Tann; Eduard = Ove; Kaaren = oHpuu).
väga kõva sõjamees Safran ja võluriks õppiv parunitytar Ventia on väga raskelt haavatud (halva õnnega võivad paari päeva jooksul hingegi heita). jõutakse Norskbassis yhe klanni linnusesse. kamp arvab, et sõjamehe ja võluripreili tervisele mõjuks hästi mõni haldjate ehk sidhe'de rohi. kohalikud ravitsejanaised teavad rääkida, et on hea aeg kuuhaldjaid või nõmmetaguseid välja kutsuda ja nende käest hiski eest rohtu saada. hiskit ei tohi enne ise juua, kui haldjad kohale jõuavad.
ega midagi, lähvad siis nõid Kaaren ja teine, jalutuskepiga maagihakatis Eduard linnuse kuupaistelisele nõlvale, kaasas pisike vaat hiskit ja hulk peekreid. mõtlevad välja tõeliselt jubeda sidhemeelitussõnad, mis kummalisel kombel laulduna ysna kenad kõlavad.
aga – võta näpust – laulu peale tuleb hoopis kohale voodis lamava sõjamehe eeterlik sõbranje Isabel, heledas riides nagu mõni kuuhaldjas. näeb ta väga kena välja. räägib, et sõjamees Safrani kodukyla on soost tulnud trollokid tõenäoliselt juba maha põletanud ja ryystavad järjest sõjamehe kogu ylejäänud kodumaad (mis niigi kodusõjas on).
ja ryypab selle juures kogu aeg sundimatult hiskit. kui selle jutu on ära rääkinud kõnetab jalutuskepiga maagihakatist Eduardi ja tahab talle midagi ytelda. Kaaren katkestab teda ja kysib tema käest yhe ettekuulutuse kohta, mis kambale on teatavaks saanud. selle peale leiab Isabel, et tal on jube kiire ja haihtub õhku, nii et tyhi peeker kõlksti maha kukub.
Kaaren ja Eduard võtavad kogu selle yllatuse peale mõlemad mõtlemata klõnksu hiskit. ja siis on jõuavad lennates kohale ka pisikesed kiilitiibadega kuuhaldjad, ytlevad kolmekesi kui yhest suust: "Häh, nad on juba kõik hiski ära joonud!" ja lendavad pettunult minema.
Kaaren ja Eduard lähevad, kõrvad lontis, hinge vaakuva Safrani juurde ja ytlevad talle, et paraku sel korral haldjate käest rohtu ei saanud, aga see-eest said teada, et Safrani kodukyla on ära hävitatud.