Meeletud seigad & juhtumised

[Garrett]

Mulle meenus kuidas meie party sattus võluri torni. Võlur ise pidi hetkeks ära käima, minnes ta rõhutas et keegi meist ei jooks lauapeal olevat potionit tühjaks kuna see pidi mõjuma palju hullemini kui õlu jms. Loomulikult meie dwarf mõtles et mis see talle ikka juua on kuna ta ju liitrite kaupa õlut lakkunud. Jah.....asi lõppes sellega et too sealt torni aknast alla kukkus ja surma sai

[Curunir]

[Die]

[higgins]

Toomas: "Emm... Millepärast te selle linna põlema panite?"
Zeebo ja Rjurik läbisegi: "Noo... Nad ei teadnud midagi. Ja ei osanud lugeda... Ning... Nad sõid maisi."
Toomas: "Huh... Jumal tänatud, et mina lugeda oskan..."

[higgins]

Paranoiline kõrbepoeg viiakse läänelikumas asustuses kolmandat korda ülekuulamisele/vangikongi, kus ta on juba kaks ööd erinevatel põhjustel veetnud:

Kui ma kõrtsiletist mööda lähen siis ma hõikan "Kui keegi mind otsima tuleb siis öelge talle, et ta teab kus ma olen."

[Die]

Tuletades meie DMile meelde, et ta lubas siia hästi pika posti teha, kriban kirja lihtsalt 2 viimase mängu parimat kõlksu:

1. DM: Ja te jõuate tsivilisatsiooni esimese tunnuseni. Te näete lehma.

2. Kõrghaldjaprints Tuplas (ilma püksata ja tekk ümber puusade) annab seletust garnisoni valvurile: Minu püksid on hetkel riikliku tähtsusega missioonil. See siin on reumatekk.

PS: Tegemist EI olnud absurdimänguga.

[higgins]

Maagia õppetunnid:

Debbani: "Tahad abi?"
Khalid: "Nooh, kui sa seda pakud siis miks mitte"
Debbani: "Mis sind siis huvitab? Kõike ma ei oska..."
Khalid: "Ma olen kuulnud, et maagia jagatakse kategooriatesse ehk elementitesse... Õhk, tuli, maa, vesi... On nii?"
"Ei," ütleb Debbani. "Need on metamängulised terminid, Khalid."
Khalid: "Debbani, aga kuidas ma siis IG peaksin ütlema?"
Debbani: "Näiteks, et sa oled huvitunud illusioonidest, ravimisest või kaitsemaagiast."
Khalid: "Ahsoo! Nii see siis käib..."

[Curunir]

[Marduk]

[higgins]

Kaks euroopalikku asundusse sattunud kõrbepoega on üle elanud atendaadikatse ja muud kahtlased jamad. Mõlemal on hing üsna paelaga kaelas. Khalidil on keres kaks tõsist stiletiauku ja paar-kolm murdunud ribi, Abdal-Majidil on õlas lõikehaav, hingamistorud ärritatud ja valusad ning ta ise on pime. Kõrbeplika Debbani abil saadakse kuidagi mingisse agulisse mahajäetud majja varjule. Debbani läheb abi otsima. Suure tõenäosusega otsitakse neid lähiümbruses taga.

DM: Olete sea mõned head tunnid oodanud, kui kuulete trepist üles tulevaid samme. Uksele ilmub miski ajamata habemega ja natuke kaltsakas tüüp...
Khalid vaatab talle otsa.
Kaltsakas uudistab kõrbepoegi põlglikult ja küsib siis: "Mida te minu kodus teete?"
Khalid: "Varjupaik."
Kaltsakas: "Varjupaik? Kelle eest? Mina ei varja oma kodus tasuta kedagi..."
Khalid veeretab tüübile kulla.



DM: Palju sul seal kukrus münte oli? Üsna kopsakas, eks?
Kaltsakas vaatab päranisilmi münti ja hammustab...Seejärel uurib kustumata külalisi kahtlustavalt. Ütleb siis:
"Noo, selle eest saab ju ülikonna, aga kaabut kõrvale enam mitte..."
Khalid: "Vaiki."
Kaltsakas: "Vaiki? Ooii ma oskan väga ilusat ja valjut häält teha... Ma oskan lauda ka!"
Ja alustab laulu väga valju ja viisist mööda häälega: "Mul kaks kõrbepoega pööninguuul...."
Khalid: "Nüüd ei ole mul põhjust sulle enam maksta."

Kaltsakas liigub akna juurde ja lõugab edasi: "Üks verinee ja teine tumeee.... Kaks kõrbepoega pööinguuul"
Khalid: "Abdal..."
Abdal-Majid: "Nagu ma näeks midagi ette võtta..."
Khalid veeretab hõbeda.
Kaltsakas lõugab "Üks habemegaaaa ja teiiine ilmaaa!"
Münti nähes jääb vait ja läheb korjab üles. Silmitseb tüüpe.
"Noh, aga kuidas jalutuskepiga jääb? Oi, ma tahaks seda keerutada kui uhke härra," ütleb ta unistavalt.
Khalid: "Sa võisid kaks hinge teise ilma just saata enda lauluga. Kuidas see su südametunnistusele jääb? Kui meid tapetakse, tapetakse sind kui pealtnägijat, et ei jääks tunnistajat."

"Kui ma sureen, tahan ma seda tehaaa... Jalutuskepigaaaaa!!" kisab vend edasi.
Khalid annab veel ühe hõbeda. Kaltsakas on selle üle väga õnnelik. Paneb aga taskusse ja takseerib edasi...
"Noo.. Agaaa.. Voh, vot. Seda üksprilli tahaks ka. Oi ma näeks niiviisi uhke välja."
Khalid: "Lõpeta."
Kaltsakas: "Kuidas ma saan ilma üksprillita lõpetada?"
Khalid veeretab veel ühe hõbeda.
"Aga lõhnavesi? Oi kuidas mul siis naistes läheks," ütleb praktiliselt hambutu vennike.
Khalid otsib välja kõik oma vased, mida on üle kolmesaja: "Kukkur peab ju suur välja ka nägema..."
Tüüp kaabib oma taskud münte täis.

"Noo.. Agaa... Mille eest ma tütre kooli panen, kui ma endale ilusa naesukese ära räägin?" jätkab Kaltsakas.
Khalid: "Sa oled saanud piisavalt. Ma küsin parem – mille eest ma elan, kui kõik raha ära annan? Ja kui ei anna, siis varsti sa karjud mu surnuks... Hmm... Dilemma... Aga ma siiski pigem võtaks raha."

Kaltsakas: "Aga mu väikesed tütrekesed..." jõuab ta öelda kui pime Abdal-Majid tõmbab oma noa ja viskab selle tema pea kõrvale seina kinni... Tüüp pistab vaskrahade pudenes jooksu...
Khalid: "Oleks mul ka nuga," ja läheb tõmbab selle hapult seina seest välja.


Kümne minutiga pea neljandik käsitöömeistri kuupalgast teenida pole ju paha.

[Aweron]

[Siegfried]

Esimene olukord
Seltskond ratsutab mööda teed.
Meie juht on põhjalane Ogrim, kuna ta vanematest essugi teada põle, siis kutsutakse teda Ogrim Sohipoeg. Talle endale see muidugi ei meeldi kohe mitte.

Leiab aset vestlus:

Antonio Banderas (jah, täitsa selline nimi kohe): Kuule Ogrim, aga miks...miks sa siis ikkagi Sohipoeg oled?
Ogrim: Teate mis härra...(vaikus)
Antonio: Ma lihtsalt küsin. ärge pahandage
Ogrim: (peale mõningast mõtlemist) Vaadake...teinekord on põhjala inimestel...lihtsalt väga igav...(paus)

Kõik. Järgnes lakkamatu naeruplagin.



Teine olukord
Seltskond on peale pikka retke söönud joonud ja istutakse nüüd saunas.
Äkki läheb sõneluseks.

Morgan Clodovech: Nojah, meil on siiski niivõrd tugev salk ja lahinguväljal ei tagane meist keegi.
Ogrim: Peaaegu mitte keegi (näitab näpuga minu poole)
Morgan Clodovech: Kuule sohipoeg, mina olen elukutseline sõdur, sina oled sulane, kui keegi taganeb, oled see sina, mitte mina.

Puhkeb lööming, peksan raisa viie hoobiga nii mäsasse, et Banderas peab teise saunast välja lohistama.
Aga näe raisk! Va rajakas suutis mul peksu käigus vasema silma sõrmega välja torgata.
Lükkan siis klapi silmale ette ja käin tohtrite juures.

Järgmine päev juhtub kardinali, kõige võimsama usumehe, üks tähtsamatest alluvatest küsima.

Johannes de Santeia: Vabandust...aga mis su silmaga on juhtunud?
Morgan: Ah, teate, eile saunas poistega ülemeelikuse käisgus tekkisid mõningad lahkhelid teatud asjade suhtes...noh...teate isegi...

[Aweron]

[Irve]

[higgins]

Äsja pimedaksjäänud kõrbepoeg (Abdal-Majid), ilus ja korralik, pidevalt kaalutlev kõrbeplika (Debbani) ja illusioonimaagia võlusid avastav kõrbepoeg (Khalid) saavad varjupaiga euroopalikus linnas Alfredi nimelise noormehe korteis, kes elab juba kolmandat päeva iseseisvat elu.

Korteris on vana ja kulunud mööbel. Koristatud pole ammu.
Alfred: "Mina lähen nüüd ajutiselt elama Sadamasse."
Alfred: "Teil on üks hobune. Ärge väljas käige, kui just süüa toomas."
Alfred: "Ärge ust avage, kui see just mina pole. See tähendab, et kui tuleb mingi vanamees alt või naabrinna, siis teie istute siin vait."
Alfred: "Kui midagi juhtuma peaks, siis kasutage seda hobust ja tooge Sadamasse sõna."
Khalid: "Väljas ma käin küll aga mitte enda vormil ja mitte kohtades kust mind ära tunda võiks."
Alfred: "Nojah," annab võtme.
...
Alfred: "Nii, ma siis lähen. Head õhtut."
Khalid: "Jajah"
Alfred: "Aa, muide, mingi vana naine suri siin ära..." suleb mingi pambuga lahkudes enda järelt ukse.
Khalid: "Iik!"

Hakatakse korteriga tutvuma. Süüa otsides leiavad nad vett, ilusas uues topsis hunniku soola ja hiirte poolt ära näritud pooliku leivapätsi.
"Nüüd ma tean miks ta andis variandi, et väljas võite käia süüa ostmas või...." sõnab Khalid ja asub küürima, Debbani läheb süüa hankima ja on mõne aja pärast tagasi, õunad ja kraam... Abdal-Majid uurib niikaua tube ja õpib seal liikuma.

Khalid hakkab Debbaniga, keda ta teab raviloitse oskavat, arutama et ehk õnnestuks kuidagi Abdal-Majidi silmanägemine taastada:
Debbani: "Sina? Ei usu... Isegi meie kaks ei suutnud täna..."
Khalid: "Meie? Ma ei proovinudki ju!"
Debbani: "Noh, mina ja see sidemetes tegelane..."
Khalid: "Aga illusiooniga nägijaks teha? Saab ju sellega nägijad pimedaks teha aga äkki saab ka pool.."

Ja siis koputab keegi üsna nõudlikult uksele.

"Kes see olla võib?" küsib Khalid sosinal.
Debbani kehitab õlgu.

Koputatakse uuesti...

Khalid: "Okei, te minge magamistuppa, ma tegelen sellega."
Abdal-Majid lööb kiirustades oma jala vastu mingit tumbat ära ja ajab selle ümber, surub aga hambad kokku ja ei vannu.
Khalid: "Ja vaata kas Alfredil siin hommikumantel on. Keep käib kah..."
Aga kumbagi pole käepärast, niisiis tuleb loitsuga kogu oma välimus ära muuta. Kuju võetakse korteriperemehe Alfredi oma.

Nüüd oleks õige aeg rääkida Khalidi paradoksist. Nimelt mängus ei vea tal kohe mitte üldse. Pidevalt igasugused jamad üksteise järel ja teineteise otsas... Isegi sel määral, et OG ristiti ta avatariks. Samas on paradoks see, et täringuõnn on tal meeletu. Üldiselt pole tal vahet kas ta veeretab ühe, kahe või kuue täringuga, välja tulevad asjad tal alati. Seekord tuleb Khalidi Alfrediks kehastumise loits nii hästi välja, et see isegi kogenud maagi kadedaks teeks.

Khalid läheb avab ukse. Ja ukse taga on... Üks vanamees (hinnanguliselt üle kuuekümne), tundub et vist tema naine ja mingi 17-18 aastane sirge noormees...
Khalid: "Kas ma saan teid aidata?"
Khalid: "Soola? Suhkurt?"

Khalid võib endale selliseid näomuutmisi lubada, kuna ta räägib kohalikku keelt praktiliselt aktsendivabalt ja laitmatult välja kukkunud illusioon teeb juba muu töö ise... Ometi vaatavad uksetagused teda väääga imelikult...

Khalid: "Jahu äkki?"

Küllaltki uhkelt (kuigi mitte õukonnatasemel, kui Khalid neid näinud oleks) riietatud seltskond vahetab natuke hämmeldunud pilke. Khalidile kargab pähe, et need võibad vabalt Alfredi vanemad olla... Vanamees astub igatahes suht enesekinldlalt tuppa.

Khalid: "Isa?"
Too vaatab Khalidile kulmu kortsutades otsa: "Mis sul häda on, Alfred?"
Khalid: "Ei noh, ma ei tundnud sind ära kuna sa näed täna väga värske välja."
Ja Khalid jääb korra mõttesse, et mida ta just ütles.

"Ära nori," nähvab naine.
Khalid: "Jah... Vabandust... Ema... Õuna?"
"Me oleme söönud," ütleb poiss... "Mis sul nende toiduainetega nüüd on?"
Khalid: "Eeeh... Mismõttes?" kergitab kulmu
Khalid saab endale kolm kahtlast pilku...
Poiss: "Ja kus sul need sõbrad siis on, kes siin pidid olema?"
Khalid: "Teises toas. Mis see sinu asi on?"
"Ma ju ütlesin, et omaette elamine pole hea mõte," ütleb naine mehele.
Khalid: "Kas te ootaksite siin natuke? Ma käin korra ära ja te võite tutvuda... Eee... Mu tüdrukuga... Jah."

Nali on nüüd selles, et Khalidil pole õrna aimugi, et üdini korralikust kaumeheperst pärit Alfred on juba pikemat aega kihlatud naaberlinnast pärist oleva sama korralikust perest pärit neiuga. Selline neiu ei saabuks ilma ette teatamata võõrasse linna, ning veel vähem ilma saatjata keda ka näha pole.

"Tüdrukuga!?" ütlevad kõik kolm kooris ja teevad jahmudes suured silmad
Khalid: "Noh... jah. Maja vajab naist. Õigemini korter."
"Tüdrukuga!?" kordab vanamees.
Khalid: "Miks muidu siin kõik nii puhas on."
"Selles suhtes on tal õigus küll, olen tema sea-" ütleb poiss ja saab emalt laksu piki pead, mis ta lause lõpetab.

Khalid muigab.

"Ja kus siis see tüdruk on?" küsib vanamees end silmnähtavalt rahulikuks sundides.
Khalid: "Oota," ja läheb magamistuppa, sulgedes enda järel ukse ja astub Debbani juurde.
"Mis pagan seal toimub?" küsib too.
Khalid: "Kas sa oled kuulanud? Või pean ma seletama?"
Debbani: "Eeh... Ma tean küll su seletamisi..."

Magamistoa uksele sammutakse lähemale...
Khalid: "OODAKE NÜÜD! Teine paneb ennast riide!" ja siis kehitab Debbanile õlgu.
"Miisasja!?" küsib Debbani, kes ilmselgelt ei usu oma kõrvu. Ta on ju ikkagi korralik tüdruk.
Khalid: "Šššš!"
"Ma läheks hea meelega lähima voodi alla, et nad ei arvaks et mina ennast riide panen," nendib Abdal-Majid külmavereliselt.

Khalid: "Ma rääksin, et sina oled Alfredi tüdruk. Ma tean kuidas vanemad on uudisimulikud selliste asjade suhtes nii, et sina pead mulle nüüd aega võitma kuni ma Alfredi toon," sosistab ta
Khalid: "Õige Alfredi," lisab ta siis
"Ei lähe läbi," ütleb üdini korralik Debbani.
Albdal-Majid kaob tõepoolest kättpidi teed otsides voodi alla.

Khalid: "Miks mitte?" on ta täielikus segaduses ja temas hakkab tekkima paanika – mida ta neile nüüd ütleb?
Debbani: "Mida sa... äh," lööb käega "Sind ja sinu jamasid!"

Debbanil on valida kas seda janti kaasa teha või minna inimestele seletama, et "See ei ole teie poeg." Viimase variandi hullumeelsus tegi valiku langetamise kergeks. Astub siis uksest hoogsalt välja, viipab elutoas olevatale soolsasammastele sõbralikult ja ütleb aktsendiselt: "Tere!"
"Gh-gõg-gõgg..." näitab naine näpuga Debbani peale ja minestab...

Khalid naeratab.

Mehed püüavad kokkuikukkuva daami kinni ja tassivad sohvale...
Khalid: "Ee... Jah. Ma käin nüüd korraks ära, te vestelge senikaua Debbaniga."
"Ei lähe sa kuhugi, noormees," ütleb näost punane vanamees.
Debbani: "Ah selline mu tulevane äiapapa siis ongi! Oh, ma olen teist nii palju kuulnud..." vuristab ta ja saab sellega küllalti vihase tähelepanu osaliseks, kuid seda Khalidil tarvis oligi.
Khalid: "Et siis kohe varsti näeme," hõikab ta uksest välja rutates.

Trepil jookseb Khalid peaaegu ühele brünetile otsa...
Khalid: "Kuhu lähed?"
Brünett: "Koju, kuhu mujale... Eh, sul paistab vist kiire."

Khalid:
// Alfredil oli ju naine
Khalid says:
// Aga IG ma ju ei tea
Khalid:
// Väga naljakas minu arust

Khalid: "Jaa, mis tuba?"
Brünett: "Eh, nüüd ei tunne ära või?"
Khalid: "Tüdruk?"
Brünett: "Tüdruk?" ja paistab segaduses
Khalidil on selline nägu peas nagu kardaks ta neiu käest kohe kõrvakiilu saada.

Brünett: "Ot, mida sa nüüd ajad?"
Khalid: "Mida sa ajad?"
Brünett: "Mis tüdruk?"
Khalid: "Ega sa teise korruse parempoolsesse korterisse lähe?"
Brünett: "Sinu poole?" muigab neiu, "Emm, on sul midagi mäluga lahti et naabrit ära ei tunne? Aga kui sa nii lahkesti pakud..."
Khalid: "Ooojaa! Naaber! ... Ma selles valgustuses ei näinud ja noh, eile sai ka natuke rohkem võetud," naerab natuke võltsilt, teeb käega viinapitsiliigutuse ja kergitab ühte õlga korraks "Heheh, tead küll mis siis juhtuda võib hommikul... Nüüd on vist kell juba palju..."

Ojaaa, kell on õhtul kaheksa läbi.

Brünett: "No eile jah... Sa kadusidki kuidagi imelikult ära..."
Khalid: "Kadusin ve? ... Eh küllap vist, aga ma nüüd Sadamasse."
Brünett: "Nojah.."

Ja Khalid kaob hobusele kannuseid andes sadama poole, et seal hakata uurima kus tema (Alfredi) tuba seal õieti asub.