DM frustratsioon

[Shadow]

Öeldakse, et karavan liigub nii kiiresti, kui kiiresti liigub kõige aeglasem kaamel. 12-14 tundi võib olla mängijate jaoks liiga väsitav - keskendumisvõime kaob lõpuks täiesti. Teine, mis väsitab ja kokkuvõttes täiesti välja kurnab, on see, kui peaaegu iga liigutuse tegemise järel on ühel mängijal vaja DMilt midagi küsida või mingeid oma hoopis muid mõtteid avaldada.

[uuk]

[Payl]

[Anonüümne]

[oop]

Rubriik "Kuri Oop õpetab piikse":

:Ma ei ole põhimõtteliselt selle vastu, et drägonis kasutataks fraase nagu "Päkkarid on tuusad kivipallurid", kaugeltki mitte. Ma lihtsalt ei osale sedalaadi drägonimängudes. Kogu lugu.

Olukorrad, kus yks tyyp (enamasti algaja, aga mõnel on see isiksuslik omadus ja ei paranegi) tahab silma paista, aga midagi teha ei oska ja hakkab siis toterdama, on kyllaltki vaimukurnavad. Kusjuures huvitaval kombel ei yrita enamik sellistest tegelastest kunagi ennast põlema panna, ikka teisi. Või hakkavad suvalist kylarahvast nottima. Või panevad metsi põlema. Nii palju on neis kõigis munchkinit. Väga tunnuslik on seegi, kui kellegi char kannab nime nagu Plää-Plää või Notsu13 vms, sealt pole ka enamasti head nahka oodata. Mõni arvab, et sellised kasvavad suureks ja saavad normaalseteks. Mina olen inimeste suhtes pessimist ja olen enamasti leidnud, et kui nad ka ajapikku suureks kasvavad, siis tehku seda mujal.

Tõepoolest, yks läbustaja rikub ka kõigi teiste mängu ära. Kui yks mängib lolli ja teised pyyavad tema tegudele RP-liselt reageerida, on enamasti võimalik kas temast lahku lyya või kõri maha võtta, muu sellistel puhkudel tavaliselt ei aita. Olen kuulnud inimestest, kes ka pikemat aega on lasteaiadrägonit korraldanud, aga nende mängude tasemest ma kyll midagi ei tea. Igaks juhuks ei taha proovida ka.

Säärane nähtus on muidugi mitte ainult DMi, vaid ka PCde frustratsioon.