Ja üldse, kui siin juba nostalgitsemiseks läks...
Mu nõid, kes peaks veel praegugi keset Malazani maailma enamvähem elu ja tervise juures olema, oli iseenesest täitsa nunnu tegelane.
Nõid oli lyhike, kuid see-eest ühtlaselt heinakuhjakujulise kehaehitusega haldjanoorik nimega Callista (no kujutage Ballistat ennast Callistamas.). Tal oli ronk, keda ta Rotiks kutsus. Aegajalt nähti Callistat taevasse vahtides nõudlikult Rotti hüüdmas.
Kuna Callista oli suhteliselt nõrguke, siis näiteks läbi mudase kiirevoolulise jõe kahlamisega ei saanud ta ise hakkama. Kamba tegelased veeretasid tavaliselt täringuid selle peale, kes võidab ja _ei pea_ kaalikakujulist nõida kukil üle jõe tassima. Tassija pea mattus tavaliselt Callista seelikutesse ja jõe ületamine oli üsna käsikaudu kuulmise järgi töö.
See-eest oli kamba kääbikust preester sageli Callista seelikute vahel peidus, kui lahinguks läks. Et kui muud ei saa, siis vähemalt summutab löögid.. (ärge rohkem kysige...).
Kui kõrtsis lööminguks läks, ronis Callista tavaliselt laua alla - kui mahtus.
Kui metsas lööminguks läks, kippus ta kas kakluse alguses või lõpus, olenevalt sellest, kui ohtlik vastane tundus, puu otsa ronima. (see oli saatuse sõrm, et näiteks igapäevane töö vms. raskete asjadega seotud str checkid sai visatud alla 10-ne (lisaks muidugi veel str -3 penalty), kuid see-eest puusseronimised kõik üle 18-ne). Häda korral aitas Levitate kah.
DM ähvardas lõpuks hundid saagidega varustada. Lõpus saatis ta meid steppi ja toonitas sadistlikult, et seal ei ole _mitte ühtegi puud päevateekonna kaugustel_!
Kui ta kleite käis ostmas, kasutas ta illusioone, et ennast peenemaks saada... ja pärast mendingut, et kleite ihu järgi parandada...
Üks eriti totakas seik meenub veel. Meie tegelased lennutati Forgottenist otse Malazani ning mõni aeg käitusid spellid täiesti suvaliselt. Teistsugune maagia lihtsalt.
Sattusime sõjaväe eskorditud rahvataganemise sekka. Rahvast igal pool nagu murdu, ühtegi varjulist kohta polnud. Püüdsin siiki leida mingitki paika, kus märkamatult nõidumist harjutada. Vahele ei tahtnud jääda, sest maage oli sealkandis väga vähe ja rahva suhtumist nõidadesse ei julgenud väga kaootilise maagiaga järele proovida. Leidsin seintega varjatud latrid - naiste peldikud. Ronisin ühte sisse, proovisin süütuid asju nagu mending.
Selle peale kerkisin laksust kahe meetri kõrgusele latrite kohale õhku ja hõljusin seal seelikute lehvides, pyydes hämmastunud järjekorralistele mmm... sellist nägu teha, nagu see käiks asja juurde. Proovisin prestidigationiga pahvaku väärilist haisu tekitada, kuid hakkasin hoopiski saba alt helendama. Rohkem ma sellest seigast rääkida nagu ei tahaks... Või ehk ainult niipalju, et ootamatu levitate läks üle palju varem kui see teine efekt... Ja et sama ootamatu maandumine andis mulle põhjust haldjate headele refleksidele tänulik olla.