Seltskond jõuab peale lahinguid ning muid seiklusi lõpuks aardekambrisse ja seisavad ringis ümber suure kirstu. Üldine arvamus on, et asi on lõksuga . Aga kui üldse kuskil saak on, siis seal sees. Mõteldakse nii ja naa, lõpuks ei pea haldjast ranger uudishimule vastu ja nüüdseks legendaarsete sõnadega : "Piiluda ikka võib...," paotab kirstukaant.
Kirst oligi lõksuga - kuni ülejäänud seltskond asju välja tõstis, nosis hiiglaslikuks tarretiseks muutunud ranger häbelikult nurgas miskit vana vaipa... tema isu oli kasvanud koos massiga. Kuidas ta tagasi sai, ei mäletagi enam...
Teine mäng ja seltskond:
druiid on otsustanud, et kuna teed on ohtlikud, on metsa vahel peatudes kõige ohutum disguise puu. Mõeldud-tehtud. Kui karavan sätib õhtuks laagrisse, ajab druiid habeme uhkelt kikki ning teatab:Lähen vankri taha ja teen - PUUKS!
Kogu seltskond on järgmised 3-4 minutit abitust naerust kõveras, silmad märjad
Oli jah täielik lasteaiahuumor tegelikult, aga selles situatsioonis - aastaid polnud vist nii kõvasti naerda saanud.