DnD alustamine

[Curunir]

[Teemon]

[tribulant]

MMi iva on (või peaks teoreetiliselt olema, ma pole neid uuemaid uurinud) selles, et
1) kui DMil pea valutab või kui tahaks oma aega ja fantaasiat muule rakendada (syndmustik, tegelased, maailma geograafia ja poliitika), on elukad valmis võtta
2) saad kasutada valmiskirjutatud seiklusi - seal on kirjeldatud pikalt ja põhjalikud need elukad, kelle kohta seikluse enda tekst ytleb ainult "see ja see, nii mitu, tulevad põõsast välja"
3) elukad on läbi töötatud, kaalutud, mängus testitud ja varustatud siltidega a la "yks sihuke on teise leveli kambale päris paras", "neljanda leveli kambale andke neid yks ja kuuendale kolm kuni neli", "see sobib viienda leveli tyypidele kyll, aga ainult siis, kui kambas on maag, muidu on liiga kõva" jne.

Algajate DMide tyypiline viga on, et kogemuse puudumise tõttu pole silmamõõtu ja kambale antakse ette kas liiga kerged kollid (hakkab igav ja mängijad lähevad nämmikuteks kätte) või liiga rasked (kõik kogu aeg ainult surevad ja lakuvad haavu ning mingit rollimängu ei jõuagi arendada - enne saad surma ja tuleb jälle uus char teha). Selles jaoks MM ongi. Seal on ka mõõdupuud antud, milel järgi omatehtud kolle hinnata - kui kõva ta ligikaudselt on, kellele ta sobiks ja kelle lambist ära tapaks.

[Dru]

[higgins]

Nojah. Kõik oleneb muidugi sellest, millist mängu otsitakse.

Kui sa tahad, et sinu full pleidis koeral ratsutav gnoom kahekäekirvega lohele pähe taguma ratsutab, on d20 just sinu jaoks. Kui sa aga soovid natuke realistlikumat tegevust, ning nö mitte-lohe-ja-jõletise-tapmist ja "ma löön" stiilis lahingut, siis on olemas d20st palju odavamaid ja paindlikumaid süsteeme, millest nii mõnedki on saadaval täiesti tasuta.



Sellega olen ma nõus, et kuna d20 on ilmselt kõige levinum süsteem, siis sellega tutvumisel on kõige kergem abi saada, kuid kas see jut parim, või sulle õige süsteem on... No see on juba täiesti teine küsimus.

[tribulant]

Tjah, nii ja naa.

D&D kõigis selle versioonides (eriti 1e ja 2e) on teatud mõttes ikkagi standard. Sellele viidatakse lõputus hulgas raamatutes ja filmides ning suurem jagu (või vähemalt suur jagu) teisi systeeme on ehitatud yles sellele vastandudes. Kui sa vaatad mõnd systeemi sildi all "meie ei taha teha nii, nagu nemad teevad", muutub selle toimimine teinekord märksa selgemaks.

Puht hariduse mõttes oleks sestap kena sellega tutvuda. Kellele see istub ja kes kuhu edasi läheb, eks seda näitab aeg.

Combati järele on aga paratamatult ysna suur nõudlus. Esiteks on d&d (ja veel ysna mitmed systeemid) just combati peale yles ehitatudki. Expi kui niisuguse synnitas ikkagi seesama klassikaline hack'n'slash-suhtumine "lööme kolli maha, võtame expi välja, lähme järgmise kolli juurde". Et nyydisajal d&d-dki ysna combativabalt mängida saab, on ruulihäkerdamise kysimus, mängu syda on ikkagi combatis ning hea-paha võitluses (PC - hea, NPC - paha - ideaalis, nii nagu algselt mõteldi). See on see, mida silmas pidades kogu systeem pysti pandi. Või tahab keegi mulle tõestada, et ametlikes raamatutes on taimetarkuse, kokanduse või isegi praktilise matkanduse (mitu punkti dämmi teeb tihedas võsas jooksmine, kui kiiresti liigutakse suuskadel yle sulalume, kui palju suureneb veetarve mitme kraadi juures) peale raisatud pooltki see trykivärv, mis erinevate relvade, combat featide jms peale kulutati? Tutkit, brat.

Teiseks tõmbab just combat ligi suuremat osa noortest nagadest, kelle meelest on iga mäng hästi lahe, kui saab ennast suure ja vägevana kujutella ning suuri imeelukaid ekstermineerida. Ajapikku rahvas muidugi areneb (kes areneb, kes mitte), aga alguses pakub just see rahvale palju lusti.

Ja kolmandaks on suurele osale mängijaist siiski hea, tihe ja leidlik combat juba iseenesest puhas rõõm. Selles on oma nauding, kui sa riputad enda pika mantli alla kymme erinevat tyypi granaati, kaks uzit (hõbekuulid vaheldumisi dumdumidega, mida sai eelmine õhtu otsa viilitud) ja kaks kolti, lykkad bastardi selja peale tuppe, riputad puusale pistodad ja vööle shurikenid, sead kaabu viltu pähe, võtad veel kaks uzit pihku ja hyppad mahajäetud kiriku suurest mustendavast ukseavast sisse. Ning roomad samast pool tundi hiljem välja, vererida järel ning kamraad yle õla, sylgad hambad välja ja urised: "Aga me neile raiskadele andsime!"
Igayhele see muidugi ei meeldi, kuid päris paljude inimeste jaoks on ka korralik action ysna mõnus lõõgastus. Ei midagi muud, kui action actioni pärast.

Nii et kuuldused combati surmast on suuresti ennatlikud.

Samas on täiesti õige, et igale poole ta ei sobi ning kuigi pidev madistamine võib hea rollimänguga sobida, on selleks siiski vaja häid mängijaid, kes ennast eksitada ei lase. Lööminguid kohustuslikuks teha ei ole tõesti mitte hea mõte. Ära keelata muidugi ka mitte.

[Shadow]

Praktiline kogemus väidab - ja täiesti erapoolikult - et d10 combat ajab kõvasti rohkem adrenaliini üles kui d20 oma. Miks? Küll tõestamata hüpotees, aga d20 combatis tegelane kirjeldab oma tegemist peamiselt sõnadega 'löön' ja 'lasen' seda või toda. d10 nõuab iga liigutuse täpset kirjeldamist ehk väljamängimist, sest vastavalt sellele, mida sa täpselt teed, saab määratud ka see, mida sa täpselt veeretad.

[tribulant]

Pluss see, et d10-s on keskmine mats sulle märksa valusam.

[surra]

[Shadow]

Seda küll, aga Birthrightis töötab väga armsalt.

Väike tõestav pisiasi: d10 Birthrightis teevad mängijad kahtlaselt meelsasti mängusisest nüride relvadega võitlustreeningut. Ma pole veel kunagi kohanud, et d20-s midagi sellist mõnuga harrastataks. Minu viga ilmselt, aga ikkagi...

[higgins]

[surra]

[Irve]

[Shadow]

[higgins]