XP peaks minu meelest olema siiski number, mis peegeldab tegelase kogemusi ja õpitud oskusi oma valdkonnas, mitte DMi poolt jaotatav autasu korralikele ja DMi meelt mööda olevatele tegelastele. Tagajärjena häirib mind igasuguste expi süsteemide juures see: kui keegi teeb endale tegelaseks näiteks vaoshoitud haldjast vibuküti ning mõni teine mängija teeb endale tegelaseks räuskava barbari ning nad saavad kokku ja otsustavad mingil põhjusel kokku jääda ja öö linnas veeta. Haldjas räägib rahulikult mõne inimesega ja läheb metsa vibulaskmist harjutada. Barbar läheb kõrtsi, joob nina täis, peksab mõned teised joodikud kasti, põletab näiteks kõrtsi maha ja peab maha pika ning tasavägise lahingu linnavalvuritega. Nagu sellest ei piisaks, et barbar oma tegude eest expi saab, peab haldja tegelast mängiv tegelane veel justkui karistuseks tegelase välja mängimise eest päriselus igavlema, kuni teine mängija õhinal oma elu eest võitleb. Muidugi võib öelda, et haldjas saab expi oma harjutusi läbi viies, sest üleüldse peaks loogiliselt võttes 3 tundi järjest harjutamine andma vähemalt sama palju kui u 1 minut kestev pingeline pärisvõitlus. Kui anda treeningu eest XPi, eelistab ka see barbar võib-olla joodikute tapmisele trenni teha. Samas teevad näiteks linnavalvurid vähemalt ühe korra päevas trenni ja 10 aastat sellist ametit pidanud valvuripäss omab siis (oletame, et ühe lahingu/pika treeningu eest saab näiteks 100XP) 356X100X10=356 000 XPi. Seega on ta kusagil väääga kõrges levelis ja hullemal juhul on tal tulnud vanadusest -1 trahv mõnele abilityle.
Huvitav mida D&Ds suudaksid teha need sparta sõdurid, keda lapsest peale treenima hakati