Mmmm, minu algus D&D-s lyhidalt öeldes: Irve on ise syydi.
Sest et mu (suht juhuslik) esimene mäng, mida Irve dõmmis, lõppes nii, et nägin pärast öösel mängust unenägusid ja x kell hommikul pooluimasena bussiga koju sõites jooksid ette veidrad mälupildid mängust, mis filmina ette keris, ja unenägudest, kus mäng nagu edasi käis. Väga sürr-lahe oli. Täiesti piisav, et teada, et tulevases elus raudselt mängin edasi, mis sest, et ma selles esimeses mängus vist kippusin pistodaga kala pyydma, khm...
Sealt lühikeseksjäänud mängust sain ühe oma lemmiktegelase ka - Ilvesenimelise haldjast küti- , kellega kunagi hiljem õnnestus ühe teise DM-iga 3 aastat mängida, kuni DM tunnistas, et ei, see on juba liiga overpower ja aitab, aeg pensionile minna. Mitte tal, kuigi ta oli üsna seda nägu, vaid tegelastel
Mistõttu peab mainima, et 9 lvl ranger/1 lvl wizard (kaitseloitsudega nagu magic armor ja shield)/1 lvl arcane archer (nooled maagiliseks)/ lvl deepwood sniper (double threat range klassil, kombineeritud tegelase improved critical feadiga) on üks ütlemata lammutav kuju isegi siis, kui tal peale mõistuse ja väleduse ikka issandast midagi antud ei ole. (või noh, issandast oli antud üks preester, tõepoolest, kes oma magic vestmendi ja relvaenchantiga lõppkokkuvõttes kasulikuks osutus) Lõpus sarnanes Ilvese lahingroll 99% tabavustäpsusega kuulipildujaga, mille iga neljas (minu täringuõnne juures iga teine) lask oli crit hit. Kole. Väga kole. Nii, et kui ta initiative (+10) oli parem kui vastasel, oli lahing enamvähem otsustatud. Mis tegelikult polnud enam põnev, sest ma olin saanud, mis tahtsin: suutsin DM-i oma featide/klasside/spellide kombinatsioonidega lolliks ajada
- ja lahingust oli kogu hasart kadunud. Jäi ainult nn. veterani rollimäng ja see kaldus ka juba paikseksjäämise ja vibulaskurite kooli loomise poole
Aga tegelane oli peale pensionilesaatmist ikkagi hinge peal, kuni ma ta pidulikult manalasse saatsin:
http://www.obs.ee/cgi-bin/Zope.cgi/docs ... =news_item