Dragon.ee foorum

Kõige olulisem on siiski see, et mängijail huvitav oleks: DMi on ju reeglina yx ja mängijaid rohkem. DMi lõbu ongi PCdega tegelemine. Tegelikult peab fun olema kahepoolne. Mis ju muidu mõtet?

parim d&d kogemus:
dm'il 30 prossa ettevalmistust,
70 improviseerimist...muidu oli ta 'mis nüüd teete' tüüpi...ja kui nüüd 'tehtigi' midagi, oskas ta end täiuslikult sündmuste käiguga kohandada...ei puudunud ka unelevad kirjeldused loodusest ja haldjatest

ja vahele topiti paar võitlust siis. aga mis peamine...ma teadsin, et kõik sõltub minust ja mul pole mingit kohustust minna ja lahendada see ettesöödetud quest. võisin kasvõi kõrtsi katuselt alla pissida, kui väga tahtnud oleksin( ja ka valmis tagajärgede eest vastutama... )
lühidalt...pooldan tugevalt 'mis nüüd teete' stiili, kui dm piisavalt lennukas on.
olen kogenud ka 'out-of-game' vihjete andmist...teate mis, minult justkui röövib ära selle rollimängu elemendi...ei tunne eriti vastutavana tegelase heaolu eest...ise ise noh

Ma tean ka ühte nokitseja tüüpi, kes enamus aega valmistab ette (või kujutab ette, et valmistab ette). Ta on suuteline ühe väikese ruumi kallal jahmerdama 10 tundi, lihtsalt selleks, et detailideni läbi mõelda selle ruumi seinakaunistused ja asjad, mis on seda ruumi varem külastanud seikleja sinna maha poetanud. Olgem ausad, selle nokitseja peamine eesmärk on nokitseda, mitte mängu ette valmistada. See et nokitsetut saab mängus kasutada annab nokitsemisele värvi ja mõtte.

Kuna see nokitseja ei salli kättpidi vedamist, siis enamasti juhtub, et mängijad kunagi neisse ruumidesse ei sattu vaid tuiavad ringi kuskil, kus pole mitte midagi peale nokitseja 5 sekundiga genreeritud masendava keskpärasuse. Ja neil on igav

Proovin oma teesi ümber sõnastada. Hea mäng on selline, kus mitte kõik pole tingimata täiesti vaba; mäng peab olema vaba loojuhi kinnisideedest ja ettekujutustest, kuidas mäng peab täpselt minema, sest enamasti sellised ideed ja ettekujutused pärsivad mängu.

Amatöörist isehakanud psyhhoanalyytik Dister maalib sulle poole minutiga sinu nokitseja portree teemakohasest vaatevinklist lähtudes:
Sinu nokitseja on hea nokitsemise alal
Sinu nokitseja ei ole sama hea DMimise alal (või on tegu raskestikasvatatavate mängijatega?)
Sinu nokitseja on iseloomult võrdlemisi tagasihoidlik, kuna ei taha oma nokitsemisi teistele tingimata demonstreerida

Ja seda nikerdamise tunnet tean ma ise ka suurepäraselt. Tean, mis tunne on lihvida yhtainukest nyanssi yheainsa väikese vasara tibatillukese maagilise erivõime juures. Ja mind ei huvita yldse, kas ma selle vasara kunagi hiljem kuhugi mängu sisse toon. Palju tähtsam on see, et ma nikerdasin selle vasara valmis ning et nyyd on ta TÄIUSLIK! Minu oma pisike täiuslik vasar selles suures kurjas maailmas. Sydame alt võtab soojaks.

Magamine on nohkaritele
Šefid tyybid istuvad kella poole kuueni netis ja peksavad segast.

Aga lõpuks peab siiski vist tunnistama, et see nonlineaarne värk on siis etem. Aga siiski. Nagu TÕELINE nokitseja (ma mõtlen kohe kinnisideedega psyhhopaat-nokitsejat, nagu mina siin) usub, et nonlineaarsus on võimalik saavutada nokitsedes kogu maailm täislikuks. Loogiliselt mõteldes peaks ta ju lõpuks nonlineaarseks muutuma, kui sa KÕIK peensusteni välja mõelnud oled.
Ja tagajärg oleks:


bwaha-ha-ha-haaa