Mängisin sellist klisheelikku haldjaneidist. Tundus nagu lahe idee olevat, et noh... pandav orc ju... ypris macho...
Sain tripperi. Lõpp lool. Ikka v ä g a halvasti sai mängitud tol ajal. Vot nii Anglachel. Ja ega ma rohkem, kui yhega ei maganud ju...
Teine "hea kild" oli jälle, kui keegi mängis mingit haldjabimbot. Ise veel Dee-emmisin (!!!) ja seltskonnal oli selline Gandalf-tyypi karm kaitseingel (bläääh...) kah olemas. Nimi oli Anglachel (
). Mingi haldjas. Esimene kord, kui kamp taga kokku sai siis hakkasin kohe ise, DM-ina sellele haldjabimbole kylge ajama. "Tule minu tuppa ma õpetan sulle selle loitsu selgeks...". Sitad naljad kyll aga mängus oli tore vaadata, kuidas meesmängija naiselikult ebales ja siis kaasa läks...
Yleyldse. Ega sellistel ajaviitemängudel kepinaljast yle ega ymber ei saa. Kuus piidrit ymber laua. Garanteeritud et kellegil tuleb väike suguyhe ette.
aga tripperinali on kyll p ä r i s pika habemega... Minu kogemuse kohaselt on yldse vähe mängijaid, kes tripperit saanud EI ole. Jääb selline mulje nagu fantaasiamaailmad peaksid ammu väljasuremise äärel olema...
Muuseas... Arlis sa oled perv