Postitas Payl 0:21 16. Juul 2004
Kui esineb vingumist ja lollitamist, on mo meelest mänguseltskonnas midagi valesti. Minu jaoks ei tule mängimine ilma (kaas)mängijatega headel suhtel olemiseta kõne alla.
Tuleb meeles hoida põhireegel, et kõigil olgu lõbus. Kui ei ole, võib ka mängimata jätta. Seega, kui vinguv mängija vingub õigustatult (kuigi sinu toodud näite puhul enamasti nii vist ei ole), tuleb tema soovidele võimalikult vastu tulla. Seda siis juhul, kui vingumine on põhjustatud. Kui aga vingumine toimub lihtsalt vingumise pärast, nagu ta sellistel juhtudel enamasti on, annan mina mängijale ühe hoiatuse. Palun tal lõpetada. Kui ta ei kuula, näidatakse talle viisakalt ust. Samas, ma ei saa öelda, et viimasel ajal sellist olukorda tihti ette on tulnud.
Oma kogemuste põhjal võin öelda, et sellist käitumist kohtab sagedamini kogenematute mängijate juures. Samas, on ka uustulnukaid, kellele rollimäng kohe istuma hakkab. Põhjusmõtteliselt on nii, et need, kes diablot mängida tahvad (no disrespect, diablofännid), mängigu diablot edasi.
Olukorda stattide veeretamisel olen ise kohanud. Põhimõtteliselt kasvab mängija sellest kas välja või jätab mängimise. Nii tuleb talle ka öelda.
Kuid.
MITTE KUNAGI ja MITTE MILLEGI EEST ei tohi mängija mänguväliste tempude (nt. vingumine) eest mõjutada mitte vähimalgi viisil tema tegelast. See oleks mingismõttes nagu vägistamine, sest sina DMina oled ju mängija tegelasest võimuga alati üle. Sellised probleemid tuleb lahendada ikka mängulaua taga, mitte mängulaua tagant mängu sisse viia. Kui kompromissi leida ei anna, on tema kui vähemuses oleva kohustus lihtsalt lahkuda.
mõiste tähendusvälja inversioon - tribulant