Mängujuhieetika

[Shadow]

[holmes]

[tribulant]

[Shadow]

Kui nüüd asi päris ausalt ära rääkida, siis ajendas mind seda teemat tekitama minuni jõudnud jutt mängujuhist, kes on kasutanud ja kavatseb ka edaspidi kasutada oma mängudes npc-dena oma kunagiste kaasmängijate loodud pc tegelasi, tegelaste loojatelt selle kohta luba küsimata ning tegelasi oma maitse järgi ümber kujundades. Minus igatahes tekitas see kõigepealt mõtte "wtf, kui mängujuht ei suuda endale isegi iseseisvalt npc-sid välja mõelda, millest me siis üldse räägime?" ning seda vaest meest ei suuda ma vist elu lõpuni enam mängujuhina tõsiselt võtta - siis aga hakkasin mõtlema, et vahest on viga minus endas, kes arvab naiivselt, et

- mängija loodud tegelane on mängija looming ning pole eetiline teda mängija loata kusagil kasutada

- mängujuhi loodud npc on mängujuhi looming ning seda pole eetiline loojalt küsimata kasutada (olgem nüüd ausad, npc on ju mängujuhi pc tegelane)

- mängujuhi loodud seiklus ja maailm on mängujuhi looming ning seda pole viisakas täismahus enda oma pähe esitades kasutada ilma looja loata

Muus osas kattub isiklik mängujuhieetika suuresti Holmesi omaga. Tahaks veel lisada ainult, et mängujuhil on kohustus olla absoluutselt erapooletu selles suhtes, et tema og suhted ei pääseks mängu mõjutama ning et mängujuht peab püüdma oma tähelepanu kõigile mängijatele võrdselt jaotada, kui ta kord on nad juba gruppi võtnud.

[Aweron]

[Irve]

[ohpuu]

noh,

mul pole lähemat aimu, millisest juhtumist kõneldakse, aga see on täiesti seesama kysimus, kuidas ja mil määral suuline rahvaluule ja autoriõigused suhestuvad. mis on paras pundar. paar näidet.

kas Anne Vabarna tehtud laulu ("Kalarannakene" näiteks) tohib ilma tema pärijate loata esitada või mitte? seda viisi tarvitab paljudel oma kontsertidel Aul,i (Leanne mängib torupilliga), samuti oli "Lemminkäises" see peaaegu-lõpulauluks. (oluline, et mõlemad lava peal ja tihtipeale kysitakse kuulajatelt raha kah veel, aga ei ytle, et Anne Vabarna laul on.) ei tea, et sellisel puhul oleks kombeks luba kysida, kuigi autoriõiguse põhimõtteid rangelt järgides ju peaks. samuti ei kysita tavaliselt luba mõne naljaka loo väljamõtlejalt, et kas seda tohib edasi rääkida või mitte. ikka räägitakse, kujundades ymber, nii nagu parasjagu torust tuleb.

tundub, et suulistes kultuurides yldjuhul ei eeldata, et peaks luba kysima. on muidugi selliseid reglementeeritud asju kah, et näiteks Lapimaal lava pealt kellegi nimejoigu joiata pole ilus, kui tema käest kysitud pole, kas tohib. muidu, pisemates seltskondades, aga on ikka kombeks neid tarvitada nagu nimesid ikka.

rääkimata igasugustest muudest "omanikega lauludest", mille omandiõigustest kindlalt kinni peetakse, nii et isegi omaks tarbeks ja yksinda ei tohi keegi neid peale laulu omaniku laulda, sest komme niimoodi ytleb. yhtegi konkreetset näidet ei tea ytelda, olen kuulnud, et neid on ka suulistes kultuurides. no muidugi, Michael Jackson ostis ära kõik biitlite laulude õigused ja kui Paul McCartney neid omi vanu laule lava pealt laulab, siis läheb mingi kopikas Jacko taskusse, aga see on juba teine mõõtkava.

mis lähemalt drägunisse puutub, siis paljud mõne maailma seisukohalt olulised NPCd või legendaarsed tegelased (Mordekainen, Elminster, St Cuthbert ja vist ka Myrkul, Bhaal ja Bane) on olnud Gary Gygaxi ja muude Päris Esimeste Drägunikampade PC-tegelased kunagi. neid tarvitavad yle ilma tuhanded mängujuhid ja kujundavad neid oma suva järgi ymber, sest pole näinud, kuidas neid alguses mängiti või saavad raamatust valesti aru. samuti tehakse ametlikes ja mitteametlikes raamatutes avaldatud NPC-tegelastega, mingisugune ymberkujundamine on alati paratamatu. siin on muidugi Gygax ja muud lihtsalt oma vanad PCd maha myynud ja seega on ostjal õigus neid tarvitada, kui ainult maksab. aga kui pole maksnud, vaid kasutab sõbra raamatut?

aga mida mina arvan? ma arvan, et kui oled kuulnud või näinud mõnes mängus mõnda mõtet või seiklust või tegelast või maailma või tasandit, keda-mida kuskil kasutada annab või kes-mis kuskil tore oleks, siis võib seda ikka teha. et need on nagu muinasjutud, mis kosuvad ja tunnevad ennast yha paremini, mida rohkem neid räägitakse ja mida erinevamaid kujusid need võtavad. maailmu kiputakse ikka kogukondlikult arendama (nagu Kargatane RLi arendas ja nagu athas.org DSi arendab, nagu Lemm Maidu, Patsi ja muude sõpradega Elyysiat arendas). iseasi on muidugi enda oma pähe esitamine – viisakas on viidata, aga ega hea mängujuhtimisstiili juurde tavaliselt ei kuulu oma allikatele jooksvalt viitamine, sest see ju ometigi rikub mängu (oleneb muidugi kommetest, kui palju metamängu mõni kamp harrastab: väga kogenud mängijad võivad mängujuhiga pikki vestlusi maha pidada allikate teemadel). kysimus selles, kas viitamata tarvitamine on enda oma pähe esitamine. mõne meelest on, mõne meelest pole.

otse väita, et "ma ise mõtlesin selle "Kalajärvekese" laulu välja" või et "see libakarujutt tuli mulle pähe korra hääletades", kuigi see nii ei olnud, on muidugi inetu ja rumal, sest sellise pettusega kaugele ei jõua. niikuinii tunneb keegi ära. väikeses kogukonnas, nt Eesti drägunistide omas, pole mõtet ka kätteta inimeste seikluse PDFil nime ära vahetada ja arvata, et keski nyyd aru ei saa, et tegelikult Irve & Jack kirjutasid, mitte see, kes PDFile oma nime nende omade asemele kylge pani.

aga muidu: minu meelest pole sygavamat mõtet hakata selliste asjade pärast muretsema, mis Shadow'le meelehärmi valmistavad. suulises suhtluses (mida drägunimäng ju tavaliselt on) kipuvad asjad levima omasoodu ja sellele kätt ette panna on keeruline. reguleerida saavad head kombed, milles kogukond on kokku leppinud, ja yldsuse pahameel ja halvakspanu kutsub rikkujad korrale.

veidi pikaks läks, aga need suulise ja kirjaliku kultuuri kokkupuute- ja kokkupõrkekohad on mind alati huvitanud, sh nende õiguslik kylg.

[arpeau]

noh, see "petmine" on dm'le nö reeglites lubatud - kui nüüd lähtuda dmguide reeglitest:)
ja see, et mängujuht kasutab kellegi teise tehtud tegelast, siis ... see tundub lihtsalt laiskusena, mitte rumalusena.
on lihtsalt kergem varnast võtta.
ise kasutan ühtesid ja samu kunagi välja visatud rogue/barbariane igakord
kui uut mängu alustasin, sest mis vahet seal kokkuvõttes on, kas str on 12 või 14, relvaks on pistoda või lühimõõk jne - võidab ju ikka pc:)
vähemalt esialgu:)
ja tegelase tegemine(!) ei ole just kõige suurem loominguline väljakutse.
pigem tema ajaloo kirjutamine ja tegelase joonistus on midagi, mis võiks olla kopeerimisõigusega kaitstud.
täringuveere aga on juhuse sõrmenips, niiet ... mina küll ei keelaks dm'l enda tegelast kasutamast - see ju pigem näitab, et hästi veeretatud tegelane;)

fantaasiarikkust,
teie arpeau

ps. purjus dm ei ole enam dm!
proovitud ja tõestatud!
kuigi see ei tähenda alati seda, et õhtu on nässu läinud:)

[holmes]

[Irve]

[Shadow]

[arpeau]

[Udutont]

Kas Shadow nimetatud küsimuses saabki õiget käitumisnormi selgelt määratleda? Mõne jaoks on täiesti ükskõik, kas tema PCsi kasutatakse või mitte, teise jaoks on see kõige koledamal kombel isiklikku tsooni tungimine. Mõni võib tõsiselt heituda ka siis, kui keegi kasutab tema "õnne"täringut. Küsimus on rohkem konkreetse inimese tundmises. Pole ju vaidlust selles, et haigettegemine on enamiku inimeste arvates ebaeetiline.



Mis puutub võõraste sulgedega enda ehtimisse, siis saab sellest minu arvates rääkida vaid juhul kui mängujuht tõepoolest esitab kellegi PC'd kui endaloodud tegalaskuju. Pretendeerimine kõiges tõelisele originaalsusele on pentsik, eriti rollimängus, mis seisnebki pärismaailma mustrite jäljendamises.

Ise olen kasutanud NPC-dena nii enda kui teiste PCsi (v.a. muidugi Shadow omi ) Korralik PC on lihtsalt palju mitmetahulisem kui tüüpiline NPC, kelle mängujuht eelmisel õhtul välja mõtles.

[higgins]

[Udutont]