Dragon.ee foorum

Kõige suurem frustratsioon tekib ikka siis, kui oled mängu hästi ette valmistanud, mängijad on aga nagu ikka omasoodu täiesti ootamatuid asju toimetanud, kuni siis paari sessiooniga jõuavad ka sinnamaani, kus asi põhjalikult valmis oli pandud, siis naudid juba ette võimalikke situatsioone, aga mängijad lasevad ennast kohe lollilt maha tappa. Siis jääd pikalt mõttesse, kas unustasid mingeid vihjeid jagamata või oli asi üle dimensioneeritud... või on omal kupli all midagi valesti (kangekaelselt seda viimast ikka keeldud uskumast)... eks miks nii läks, et rahumeelse sündmustearengu asemel jälle madinaks läks...

Endal on olnud väga räige tüdimuse ja tülpimuse elamus aga see tulenes täiesti konkreetsest asjaolust. Mängijad hakkasid metsikutes kogustes eraldi mänge sisse võtma. Hakkasid tõbrikud lihtsalt üksikult mõnulema.
Ja ei tahtnud enam kuidagi koos toimetada, tuues selleks veel ka igasuguseid "rollimängulisi" vabandusi. Osaliselt oli nende eraldi sessioonide põhjuseks vist ka mingi mänguväline lahkheli. Ja see tekitas ikka täieliku tülgastuse.

Mõtlesin pärast järgi, et millest selline ilge frustratsioon. Põhjus hästi lihtne - mängijad kippusid unustama, et niimoodi toimides mängivad nad tegelikult ju Dm-ga kahekesi. Kiputi keskenduma NPC-dest liitlastele mitte üksteisele.
Jah, alati leiab sellele "reaalse ja usutava" rollimängulise vabanduse. Paraku on tegelikus ka see, et sellised üksikud sessioonid lähevad DM-i jaoks väsitavaks ja mõtetuks kätte.

No käivad kõik ükshaaval näiteks gnoomist juveliiri juures - mõistagi muutub see DM-i poolt mängitav persoon korduste käigus vähem värvikaks ja kaotab detailides, kui sa seda ikka õhtu jooksul viis-kuus korda teed. Teed lihtsalt igale ühele eraldi. Mingit privaatsuse vajadust ei ole, põhjuseks on ainult mängijate soovimatus koos liikuda. Jah, mingis mõttes on loogiline, et ei käida koos sellise "ekskursioonina" ringi.

Samas minu arvates taandub see sellise algse enesedistsipliini küsimusele mängijate vahel. Selle võiks sõnastada järgnevalt: Ka mängijad ise peavad jälgima mängu meeleolu ja seda, et ka teised mängida saavad. Selleks pole vaja teha rohkemat, kui aegajalt liidrirolli ise ja vabatahtlikult edasi või üle anda. Siis saab Meister keskenduda oma rollile mängus - ümbritseva maailma ja tegelaste väljamängimisele/kirjeldamisele.
Kohutavalt tüütu ja inimlikult kurnav on mingi "laamendava" mängija korrale kutsumisega ja mõjutamisega tegeleda. Oma mänguväliseid pingeid võiks ikka kusagil mujal väljaelada.

Näiteks mingi linna keskkonna puhul võib ju vaikselt kaasas liikuda ja DM-i kirjeldustest on siis kõigil kasu. Niimoodi saadakse koos kätte informatsioon keskkonna meelsusest ja stiilist. Ma ei näe mingit põhjust, miks seda igaüks eraldi peaks läbi mängima. Samal ajal ju kõik teised mängijad ootavad oma korda. Iga mängija peaks seda ka ise jälgima, et eraldi mängitakse ainult erilise vajaduse korral. Kuna ja millises ulatuses see aset leiab, selle võiks jätta DM-i otsustada. Ära raiska oma aega ja energiat nende põhjenduste genereerimisele. Kasuta see parem koos püsimise loogika leidmisele.

Veel hullem, kui keegi mingeid queste üksinda lahendama läheb - unustatakse ära, et siis peaks DM sisuliselt iseendaga mängima. Ja mängu seisukohalt ei tee DM sel juhul enam mitte ühte mängu vaid viie mängija korral kuut. Igale mängijale eraldi ja siis veel üldist, mis asja koos hoiab. Aeg, milline kulub mänguga tegelemiseks läheb DM-i jaoks ebainimlikult suureks. Või siis hakkab asi taanduma sellele, et Dm-ist saab lihtsalt jutustaja.

Mulle ei meeldi selline puhtakujuline jutustaja olla. Minu jaoks on see lihtsalt igav. Mäng seltskonnaga on alati värskem ja värvikam - siis ju genereerivad olukordi ja reaktsioone mitte DM ja üks mängija vaid 5-6 inimest. Mõistagi läheb mäng kohe märksa ettearvamatumaks ja lustlikumaks. Võib ja tuleb aegajalt üksinda sessioone teha - mängu kas vahelduse või siis mingi nüansi välja toomise mõttes.

Aga... parem ärge kiusake oma DM-i kunagi väga pikkade üksinda sessioonidega. See muutub peatselt tõeliseks Looma Piinamiseks.
Seega, olulised on:
Esiteks, lugupidamine kaasmängijate aja ja vajaduste suhtes
Teiseks, ärge unustage, et ka Dm on üks Mängijatest ning ka temal peab olema lõbus ja huvitav.

Ja ärge kohe mitte alustagegi juttu teemal, et Dm saab kangekaelselt eraldi kolajad korrale kutsumise eesmärgil näiteks mahalüüa. Mida sellega tõestatakse ja kellele kuradile seda vaja on?

DM-i frustratsioon on seotud mängijate frustratsiooniga. Põhimõtteliselt on nad sarnased ilmingud, natuke on neis üksteist. Üks toob kaasa teise, võibolla mitte paari sessiooniga, aga pikemas perspektiivis kindlasti.

Meie mänguseltskond paistab silma erilise suutlikkusega nö missioonist kõrvalekaldumise osas. Mängijad võtavad missiooni ja siis kohe hakkavad tegema kõike, et nad elu sees ei jõuaks missiooni lõpetada. Nimetaksin seda liigseks põhjalikkuseks. DM vihjab midagi ja mängijad haaravad juhuslikust vihjest kinni, unustades kõik muu.

Näiteks eile oli mängijail üks juurdlus pooleli, selgusid uued üksikasjad, leiti asitõendeid – oleks võinud edasi minna. Aga oli vaja kogu kahtlusaluse elamine üksipulgiläbi otsida. Kui selgus, et keldrit ei ole, mindi pööningule, kust avastati kolm kasti, kirjaga Fragile. Loomulikult oli vaja neid lahti kangutama hakata, ja loomulikult olid nende sees korralikult kokku pakitud, ent äärmiselt teovõimelised ja haruldased Large-suurusega ämblikud ja loomulikult oli vaja nendega madistama hakata ja kui üks ämblik oli suure hädaga maha võetud, oli loomulikult vaja ka ülejäänud kaks lahti lasta ja loomulikult siis mõlemad kaks korraga... Selle asemel, et asi ametivõimude kätte anda ja edasi minna – asitõendite valguses juurdlust jätkata.

Ja kui siis kõige kulminatsiooniks selgub, et terve sessioon kulus maja (mis koosnes ühest toast ja pööningust) läbiotsimisele, kust leiti näpuotsaga asitõendeid ja suure kuhjaga mitte midagi, kus oli üks hirmuäratav madin, mille tulemusena ei varandust, ei (eriti) exp-d, siis võib positiivseks pidada vaid seda, et keegi ära ei surnud.