Postitas Karmus 16:16 10. Veebr 2010
Mõõgavõitluse taaskehastamise teemadel olen auväärt Sepa-Tomiga mitme aasta eest Tartus seppade päevade ajal vestelnud. Jutust jäi mulje, et meister ise ka selle alaga kunagi Venemaal tegelenud. Vestluse lõpuks jõudsime tõdemusele, et see mida tänapäeval taaskehastamise nime all teeme eirineb omalajal maha peetud võitlustest suuresti. Ei tee me näiteks torkeid ja pidurdame ning suuname lööke valitud kohtade peale selmet vastast kasvõi nüri teraga korraliselt kasti lüüa.
Ei nõustu aga kuidagi üldistusega, et kogu ala peamiselt shõu pärast viljeletakse. Juba ma isegi mõõgavõitlusega eeskätt väljanäitamise pärast ei tegele vaid ikka selleks, et see üks kuradima äge kehaline, käeline ja vaimline tegevus on.
Tomi teades ja tema löömist näinuna usun ilma proovimatagi, et see mees tarvidusel madinakindla tera valmis teeb.
KEKile - Tänapäevasest üksikvõitleja väljaõppest enamuse moodustab drill. Niipalju kui sõjaajaloos ujunud olen on vähemal või suuremal määral drillimist alati kasutatud. Drillitakse aga mitte ajatäiteks vaid just selleks, et olukorras kus aega ei ole olukorra analüüsiks ja otsustamiseks toimiksid lihasmällu õpitud universaalsed protseduurid, mis ei pruugi olla kõige sobivamad aga töötavad siiski enamikel juhtudel.
Oma kogemusest.. võideldes on hetki, kus ei näe mitte midagi peale ründaja kilbikupla või rusika oma silmaaugus rääkimata sellest, mis nurga all vastase tera sinu oma poole liigub.
Mida rohkem praktikat seda ettevaatlikumaks teoreetiliste tõdede paikapanemisega lähed.
Viimati muutis
Karmus, 16:43 10. Veebr 2010, muudetud 1 kord kokku.