Dragon.ee foorum

Tere kõigile, kes järge ootasid, ükskõik, kas siis põlgusest või kannatamatusest vääneldes - nüüd on peatselt võimalik lugeda järge ja paisata välja kriitika. Täpsem informatsioon on kirjastuse Pegasus koduleheküljel http://www.pegasus.ee.

Ise usun, et teine osa on parem kui esimene, nii et huvilised-arvustajad, laske käia!

Vastiku lõburikkujana ennustan, et ka selle raamatu seltskonnas unustatakse sellised pisiasjad nagu leivategu, magamaminek ja kaupsi ees hängimine.

Nagu kunagi ütlesin aastaid tagasi sulle Tamur - "avalda ära - nii kuinii lahknevad lugejad kahte leeri - need kellele meeldib ja need kellele ei meeldi".

Käevõrude nimel, oli see vast viimane aeg!

Tunnen, kuis kuivanud renn taas mahlakat kosutust aimab!

Viimane aeg jah järjel ilmuda, praegu MASU, TÄPE ja kõigi muude majanduse hetkeseisude foonil hakkas lootus päris kaduma, et see lõpuks tuleb. Trexxxil on õigus, esimene raamat sai ühe hingetõmbega loetud ja vaevalt et teisegagi muudmoodi läheb
Ja mis puutub karmidesse arvustajatesse - vaata parem, kui hästi nad arvustatavat materjali tundma on õppinud

Lunastasin eelmainitu eile õhtul kaupmehe käest. Alul oli plaan linnapeale seiklema jääda aga miski nagu kiskus kodupoole. Sinna kõhutunde sunnil suundusingi.
Ei tulnud pettuda, sest kui koos hää Kaukaasia veini ja Põhjamere punase kalaga Tamuri teose teist osa manustama hakkasin avastasingi end peagi keset variseva impeeriumi ühe provintsi villat patriitsi muredele seiklustele ja naudinguile kaasa elamas.
Siiamaani oskan ainult soovitada. Nokkida võiks pisiasjade kallal aga ega me kanad ole.. parem naudime terviku pakutavat!
Tamur hoiab teiseski osas ausat ja otsest joont, mis pitshingelistel põhja alt võib lüüa. Aga viimased lugegu härripotterit.
Sukeldun tagasi köitvaimasse rahvasterännuaega pakkuvasse raamatusse, mida seni oma teel kohanud olen.
Tulge kaa!

err kajastas ka - ma nägin hunti (nii nagu hunti nii toidavad ka ajakirjanikku jalad) koos mikriga Tamuri ümber luusimas.

Lugesin läbi. Kiitus-kiitus

Teise osa puhul on selline huvitav tunne et mingi teine lugu on olnud meelel ja et see ära rääkida, on see seotud peategelasega suht-koht traageldades. Lugu ise on paeluv, kuid raamatut lõpetades tekkis kartus et kolmas "ujub" veel kaugemale esialgsest joonest. Ilmselt põhjendamatu pelg.

Ülimalt positiivne on näha n.ö. sõdurkirjanike teket Eesti kultuuripildis. "Omadel kogemustel" kirjutatud raamatud on paremad kui pelgalt laua tagant istumisest lendu lastud fantaasiad kapis üleskasvanud ja sealt välja tulnud võlurpoistest, cheinbikinides "mõõganeitsidest" ja muust sihukesest tapan-tulepalliga-tuhandeid fantaasiast.

Raamat, mis ei ülista armastuse romantikat ja lahingute "ilu", vaid räägib kuidas asjad tegelikult on. Autori auks peab ütlema et kirjutatust paistab läbi intelligentsus asjade naturalistlikul kujutamisel. Aasirite nimel

Kiituse eest tänan-tänan.

Aga mis lugu on peategelasega traageldatud? Sest kiitus on hea asi lugeda-kuulda, aga arendav on lugeda-kuulda ka muud, näiteks seda, mis suhtes saab areneda. Kas raamatu teine osa liigub esialgsest joonest kuidagi kaugemale?

Ma vaidleksin vastu armastuse romantika mitte ülistamisele - minu arvates on kogu lugu vägagi romantiline ja armastusest tulvil. Kujutlege ise - poolvaba tüdruk ja vürstisoost peig.

Esimeses raamatus ongi vähem selliseid äkitselt ilmuvaid vendi, kuna maailm on tegelaste jaoks väiksem.

Provints, kuhu peategelane satub teises osas, on põhimõtteliselt suurem nii geograafiliselt, demograafiliselt, poliitiliselt kui ka muus mõttes. Arelate ei ole ju kaugel Massiliast, kust kaubandus käis otseselt üle terve Vahemere, ega isegi Ravennast, mis oli tollal Lääne-Rooma pealinn. Igatahes oli pikem tee Põhjamere äärde kui Ravennasse. On täiesti loomulik, et sellises suhteliselt võimsas keskuses on keerukamad suhteliinid.

Finn-roomlane Hundiõuelt jäi aga kasutamata, kuna temale ei olnud teises osas ühtegi tõepärast rolli - tema ei osale pealikute nõupidamisel ega julge ta ka kaugele oma peremehe mõisast minna, ta pole ju sõjamees. Aga olgu uudishimulikud mureta, talle leidub veel tegevust. Lisaks on Finn kaunis episoodiline lontrus, sest temast ei olene palju. Sellel Finnil pole midagi ühist Mamiliusega, kes on suursugune roomlane, Finni puhul on roomlaseks olemine ainult päritolu selgitav.

Ja kuna nii esimene kui ka teine osa on vaid lahinguvälja kujundavad osad kolmanda, otsustava raamatu jaoks, peaksid nii mõnedki praegused küsimused või probleemid saama vastuse ja lahenduse viimases osas. Esimene osa on selgelt luure - kes on kelle poolt ja miks kõik üldse toimub, millised on vastased. Teine osa on lahinguks valmistumine - kaart ja osapooled on suuresti selgunud, valmistutakse võitluseks ja üritatakse vastast üle manööverdada. Kolmas osa on etteaimatavalt otsustav lahing - kuidas laheneb kahe poole verevaen.

Tuleb tõdeda, et teise osa lugemine võttis mult rohkem tahtejõudu. Mõnedes kohtades tegevus venis ja tihti korrutati ühte seda sama ikka ja jälle. Kohati tundus ka liiga palju seda tõedruudust olevat, st. liiga palju neid kaldkirjas olevaid sõnu (tolle ajastu sõnavara). Nagu oleks need laused nende sõnade endi pärast sinna ritta punnitatud. See muutis lugemise natuke vaevalisemaks.

Aga üldmulje on ikka vägagi positiivne. Eriti meeldisid need väikesed huumorikillukesed ja kirjeldused, mida need barbarid oma paari ajurakuga mõelda suutsid. Vahel pidin ikka kõva häälega naerma. Köitis veel see tohutu maskuliinsus, konkurents, stress jms ... ja see kuidas neid detaile osati ära märkida. Selline vanamoodne sõnadekasutus ja nende läbi kildu rebimine oli tõeliselt muhe ja nauditav.

Kuigi kirusin neid rohkeid võõrsõnu, tuleb siiski tänulik olla lugeja harimise eest. Vaatan äsja uut seriaali "Sparatcus: Bloond and Sand-i" ja pärast selle raamatu lugemist märkan palju tuttavaid detaile ja tänu loetule oskan filmigi rohkem tunnustada.

Pean tunnistama, et nende ajastutruude nimetustega võisin raamatut hoogsama lugeja tarvis pisut rikkuda küll, sest joonealuste märkuste lugemine võib olla kaunikesti tüütu, kui teema iseenesest ei huvita ja on vaid taustaks. Teisalt soovisingi ma lugejat ka pisut harida, sest ise nooremana otsisin pidevalt raamatutest ajaloo detaile seletavaid märkusi.

Tänan tunnustuse eest barbarite ajutöö kirjeldamise puhul - proovisin neile anda sellist lihtsamat lähenemisnurka oma kolkakavalustega. Naljategemine aga... Noh, see peab lihtsalt olema.

ära põe

kui sa ei oleks neid raamatuid otsustanud avaldada siis oleks maailm vaesem ühe raamatu võrra.

ja nüüd kui juba jutuks tuli su erakordne teovõimsus, siis mis ilmub järgmiseks? mõni vanaeesti barbarijutt? igatahes loodan, et see ei jää sul viimaseks korraks raamatut välja anda...