Postitas kaval rebane 23:53 21. Apr 2014
Alusatan siis sellega, et loodan, et kirjutan tagasisidet õigesse kohta... Uurisin küll natuke, aga kipun siin ära eksima aeg-ajalt. Kui kuskil on eraldi post, siis palun vabandust rumaluse eest.
Igatahes.
Olen nüüd jõudnud kaks päeva end koguda, vaadata pilte nii Õhtulehest, kui FB ürituse alla postitatud tagasisidest, ning kirjutan oma kogemuse.
Esiteks tahan ma loomulikult tänada kõiki suure töö tegijaid! Kõik, kes ehitasid, orgunnisid, sõitsid ja õmblesid - te olite suppertublid! Kõik, kes vähegi püüdsid end ribadeks tõmmates asja vägevaks teha, olid imelised!
Küll aga ei täna ma kohe kindlasti kõiki osatäitjaid. Kuid enne selle keerulise teema juurde asumist, tahaksin visata pilgu peale üleüldisele üritusele.
Uue süsteemiga on kaasa tulnud palju muutusi. Kui enne oli üks konkreetne linnuselahing, siis nüüd on meil ju metsalahing, avamaa ja linnus.
Mis tegelikult kõige suuremat nurinat minus tekitas, oli ajakava.. Või noh, selle puudumine. Olen päris kõva mitu aastat VG ridades võidelnud iga Jüriöö ja Pööripäev ning tean, et kunagi ei ole meie organisatsiooni poolt tulnud mingeid ajalisi "eiteasid" või info liikumatust. Kui metsamäng peale läks, oli alguses põnev nagu ikka. Siis me käisime siin ja seal ja igalpool, möödas oli tubli poolteist tundi, kui hakkasin mõtlema, et kuna see siis läbi saab. Seda enam, oli enne nii muuseas uurinud, et kas stsenaarium on siis ajapõhine või kuidagi punktide järgi. Kuna meile öeldi, et tegemist on respawnidega stsenaariumiga, ning saime üle leeri täpsed juhised, kuidas käituda, mõtlesin, et juu on siis ajaline, või kuidagi määratletud mäng. Ei olnud. Mäng kestis ja kestis ja üks hetk öeldi, et mäng on vist läbi, kogunesime siis oma telklaagri peakontori juurde, kus meile anti luba puhkuseks ja energia manustamiseks, kui läksin juttu rääkima teiste leeride võitlejatega, et kuulda, et nemad vist veel mängivad ja keegi pole nagu midgai öelnud ja eks me siis lebotame siin kuskil võssis eiteakasOGalal. Siis tuli veel paar alerti, et vastane ründab, siis ikka ei ründanud, siis nagu vastane andis alla aga vist ei andnud ka. Kuidagi siis arvutasime välja, et kell kuus hakkab järgmine stsenaarium ja esimene oleks kestnud justkui neli tundi.. Või kolm ja pool või kolm.. See nagu sõltus ka leerist. Ei saanud aru. Selline segadus ei meeldi. Lihtsalt ei oska ei energiat ega aega jagada.
Kell kuus algas siis järgmine stsenaarium - avamaa lahingud. Väga tore oli, sest seal sai otseselt lüüa nagu ikka. Mis nüüd suureks mureks sai, oli vastasleeri osade tegelaste reeglite oskamatus. Ma ei räägi isegi mingitest keerulistest reeglitest (mida jüriööl minu teada pole), vaid elementaarsetest LARPi põhitõdedest. Aususest oli see Jüriöö ikka väga kaugel. Esimest korda puutusin sellega kokku metsalahingu ajal, kui lugesin ühe viikingiga oma jaoülema käsul umbes viit suurt vastast kümneni. Neile sain kuidagi siis inglise keeles ära seletatud, mis nendega tehti ja mis edasi peaks saama. Siis hüppasid välja kolm kuni viis väikest poissi, kes kandsin kõik heledat tabarit musta ristiga. Hoogsalt jooksid pea ees lahingusse. Panime siis kilbi ette ja lõime kergelt nad vinks-vonks maha, aga need muudkui jooksevad ringe ja tulevad uuesti. Lõpuks ütlesin, et ilma turviseta on teil kaks elu. Need pobisesid vene keeles. Mina vene keelt ei oska, kordasin neile inglise keeles, näitasin kätega jne. Mulle öeldi selle peale:" Sina lollid." Ütlesin viisakalt, et nende eesti keelest aru ei saa ning otsustasin nende punkte mitte lugeda, sest surnud, vähe sellest, et ei räägi, mõõgaga ringi ei vibuta ka.
Teist korda puutusin selle marudalt ebameeldiva olukorraga kokku avaväljal. Maa oli vaenlastest tühi, üks väike poiss jooksis mu eest ära ning otsustasin talle kiirelt lõpu teha. Jooksin temani, lõin ta maha, kui äkki tõuseb maast üles mingi teine poiss, kes oli juba mõni aeg surnult maas istunud ja lõi mulle selga. Ei saanud aru, mis juhtus ning refleksist lugesin end surnuks. Olen ikka aus eestlane küll. Hiljem kuulsin, kuidas ka teised olid näinud, et seda kutti elavate nimekirjas polnud. Vähe sellest, jooksid need samad poisid mööda lahinguvälja ringi ja eputasid oma keskmiste sõrmedega sõdalaste poole. Mina, oma 6-7 aasta jooksul larbimaastikul, olen kõvasti kokku puutunud igasuguste vastasleeridega, eriti Vaprate Viikingitega, kellega meie olemus ja põhikiri vägagi lahknevad, oleme hüüdnud üksteisele su-ema-oli-koer-ja-isa-nugis-väljendeid ja muid asjakohasemad totrusi, aga keskmist sõrme ja otseselt "tsiribiribimm you"'d pole mina oma elu jooksul siin veel näinud. See on juba konkreetne sõim!
Asi läheb edasi. Kolmas stsenaarium - linnuselahing. Meeleolukas nagu ta odaga võitlejale ikka vast on, sain seegi kord mõnusalt trenni teha müüride aluse platsi prügist puhastamisega. Nii, punktde teema on vist igavesti jääv mure: küll tema ei loe ja küll mina ei loe ja keegi ei loe, aga ometigi on varasematel aastatel kõik mingi hetk surma saanud. Ma küll ei kujuta ette, mis reegleid need umbkeelseid lugenud olid, sest esiteks, ei saanud nad aru ei eesti ega inglise keelest, siis öeldi neile vene keeles, ei saanud sellest ka aru. Mis toimub? Mis paganama umbkeelsed mühakad siia siis toodi? Peale selle, tõmmati odasid käest ära ja hakati viskama nii neid kui ka muid relvi, mis pole selleks ette nähtud. Tere tulemast tali! Mina ei saa neile ju midagi öelda, sest inimkeeli need ei räägi. Pöördusin meie GMi poole. Ometigi on ju Jüriööl selline "reegel", et kes reegleid ei tunne, saab disklaffi. Ütlesin esimene kord GM'le, tema noogutas, võttis väärikalt oma raadiosaatja välja ja ütles midagi. Müüri all mina GM ei märganud - võib-olla ta seal oli, aga rahvast oli palju ning üritasin mitte suvaliste asjadega vastu vahtimist saada. Jälle, küll lendavad odad, küll välguvad sõrmed ja ma ei tea mis asjad, ütlen teist korda GM'ile, tema poristab mulle vastu, et all on GM, rääkigu mina temaga. Milline nendest 140'st see GM oli, seda ma ei teadnud, aga keegi seda esirida, kes juba selleks ajaks mõnusalt täislööke rindu saanud oli, korrale ei kutsunud ega palju lubatud disklaffi ei saanud. Kolmandat korda, läksin müüridelt maha, otsejoones selle "GM"i juurde, kui kuulsin oma kõrgeimalt juhilt, et mäng on kohe läbi ja tema ka juba teab minu alla tulemise põhjust.
Ma saan aru, et on väga tore, kui meid on palju ja mõnus lahing. Aga sama hästi võiks minu poolest järgmine aasta tuua metsikuid koeri, kes kõvasti hea vastupanu võitluse peaks ning oleksid peast sama targad, kui suur osa neid vastaseid, kes meil seal olid. Reegleid need ei tundnud, lugeda need ei osanud, keeli ei tuvastanud.. Millega siis tegu oli? Väga tore on neil kogeda adrenaliini ja raske on lugeda end surnuks, kui üldse ei taha, aga siis soovitan mina korraldajatele teha üks suur piiratud ala põllu peale või karjääri ja kõik sellised, kes teistega arvestada ei suuda, sinna üksteise vastu märastsema panna. Hetkel on minu, kes ma ootan Jüriööd iga aasta suure tuhinaga, sest see on paraku üks kahest ainsast mängust meie larbimaastikul, kus saab põhimõtteliselt lüüa, mäng rikutud. Ma võin puud, kes punkte ei loe, trennis peksta, või enda taseme tõstmiseks liikuvat palli taguda, aga kui ma tulen lahingmängule, MÄNGULE, siis ei ole tegemist trenniga. Ma panen selga oma kostüümi, kohanen olukorraga, võitlen, kuis oskan, aga niisama tagumist, no tõesti, võin ma Tartu Fastersi ees ka saada. Ma võin kihla vedada, et kogu selle disklaffi jutu peale öeldakse "aga me ei saa ju poolt leeri mängust kõrvalda" või "aga neil on ju adrenaliin ja nii põnev"... Aga siis võibki lõpuks hakata Jüriööl neid kõrvalises alas jooksutamas näha, samal ajal, kui need, kes on vaeva näinud ja trennis harjutanud end taltsutama, mängivad suurte poiste mängumaal. See arvuline tulemus ei ole mingi vabandus rikkuda ära normaalsete ja üksteist respekteerivate mängijate elamust. Kui mind lööb surnud mees, kas ma siis loen seda, kuigi ma ei peaks või kas ma olen samasugune surematu kirjaoskamatu nagu need? Kui mulle näidatakse keskmist sõrme, kas ma siis tõmban tagumiku paljaks ja hakkan end lakustama, et olla nende vääriline? Kuidas ma siis peaksin käituma? Kas ma pean laskma end solvata lihtsalt sellepärast, et neil oleks ka elamus? Ei. Reeglites on kirjas, mis juhtub nendega, kes reegleid ei loe, miks me siis nüüd järsku reegleid eirame? Kui minul jäi üks aasta oda linnuse vahele kinni, ning püüdsin seda ühe käega ära tõmmata, võeti minust jõuliselt kinni, kisuti eemale ja öeldi kurjalt, et ei tohi odaga ühe käega sehkeldada. Oi, see oli küll suur kuritegu! Aga kui ma oleksin selle oda kellelgi näkku visanud ja imiteerinud mingit rõvedat tegevust, siis ma oleks ju täitsa okei-mees olnud.
Ma saan aru, et GMidel oli see aasta väga raske, kuna rahvast oli palju ning eriti rohkelt esmakordseid. Aga arvud oli ju ette teada, ning ei taha siin kohal kõlada rassistlikult või midagi, aga kuna see asi võtab juba selliseid pöördeid, siis olgem ausad, oli ju aimata millise teadmisega "lõbusasse ajaveetmismängu" võiksid sellised suhtuda.
Viimaseks lisan siis täna hommikuse vapustuse ka.. Et mina edaspidi tahan väga mängida Jüriööl põnevaid stsenaariume ja näen sellel organisatoorsel poolel helget tulevikku ja tublit väetist, kuid enda fekaalidega mängivate ahvidega (sest mina olen näinud sellist asja ainult loomaaias, ahvipuuris), mina koostööd teha ei soovi.
Et asi ei tunduks nii jube minu poolt, tahan öelda, et kogu see jutt on lihtsalt tagasiside infoks, loodan, et see aitab ning kõik muu oli ju tegelikult väga hästi. Eriti pean mainima, meeldis mulle liit, mis kunagi ei tunduks juhtuvat - Vishna Ghrim ja Vaprad Viikingid - kui vale ja lahe see ühteaegu oli!
Elagu!
(PS! Issi, ära mind enne Mütofesti siis risti löö!)
I'll kill you so hard, you will die to death.