EPL: Rakvere ordulinnuses elustub keskaeg

[Florian]

Mari Rebane

Rakvere hiigeltarvas valvab oma teravate sarvede ja võimsate sõrgadega ordulinnust, milles sihtasutus Virumaa Muuseumid on tüki keskaega sõna otseses mõttes käegakatsutavaks teinud.

Nüüdne Rakvere ordulinnus on üles ehitatud sellele, et külastaja saab iga tegevust järele proovida ja iga väljapandud ajaloolist eset oma käega katsuda, sõnastab linnuse administraator Tiit Jõe muuseumi kontseptsiooni.

Esimene pilk linnuse õuele – pole eriti suur, ilmselt läheb siin tund, võib-olla poolteist, et asi üle kaeda. See on väga petlik kujutelm, ütlen kohe ära. Muuseumi õuele on ära mahutatud sepikoda, keraamika- ja vilditöötlemistuba, hobuste latrid, kõrts ning vibulaskmise “lava”. Lisaks koduloomade aedik ning keset õue keskaegsed laste lustiehitised (millest osa tänapäevalgi aktuaalsed), nagu näiteks posti otsas keerleva ratta külge seotud nöörid, mille küljes rippudes ja jalgadega hoogu andes on võimalik mõnusalt lennelda.


Sepal on meie külaskäigu ajal vaba päev, sestap jääb meil müntide vermimine ära. Elavaimat huvi äratab hoopis keraamikatuba, kus ajastutruus kostüümis neiu soovijaile põlle ette annab ning pöörlevat savitükki märgade kätega esemeks voolima õpetab. “Pole vaja kõvasti vajutada, muidu läheb sein väga õhukeseks,” juhendab näitsik.

Tema selja taga mätsib üks noormees märga vilti ümber vormi – sellest peab saama müts. Kõiksugu käsitöö proovimine maksab natuke – mündi valmistamine 10, savivoolimine 25 krooni, ratsutamine vastavalt ringi suurusele 10 või 15 krooni. Paarikümne meetri kaugusel saab aga järele proovida vibuga laskmist: 10 krooni ja neli lasku.

Parajasti pingutavad vibunööri Toompuud – vennapoeg Karli järel proovivad märki lasta ka onu Tauno ja onunaine Pille. Ega see vibulaskmine nii lihtne ole, kui arvata võiks, nööri pingutav käsi hakkab tahtmatult värisema ning vägisi kipub sassi minema, mis käega millest lahti tuleb lasta, et nool kangale maalitud rüütli pihta lendaks.
Kes tahab noolelaskmist hobuselt proovida, saab seda teha ratastel elusuuruses kipshobuselt, tatarlaste kasutatud hobuvibu koopiaga. Ainult ettevaatust – hooletult nööri vabastades võib käele päris muljetavaldavad verevalumid tekitada, kui kaitset ei kanna.

Piinapink ja poolik mõõk

Linnuse konvendihoones asuvad aga põhiatraktsioonid. Näiteks piinakamber, mis Tiit Jõe sõnutsi on vaieldamatult muuseumi menukaim koht, ning surmakamber ja põrgu. Ükski neist kolmest pole päriselt linnuses eksisteerinud, kuigi arvata võib, et kui pealinnast timukas “kohut mõistmas” käis, siis “jutuhimu tekitamiseks” hõõguvat sütt ja keeva vett linnuses siiski kasutati. Praegu asub piinakambris kompaktne piinapink, mis siin tegelikult samuti kasutatust leidnud pole, vaid on piinamisviiside demonstreerimiseks valmis konstrueeritud. Ehtsama tunde tekitamiseks kõlavad iinakambris vaevaohked ja valukarjed, seinal ripub aga piinariistu. Ajalookursus missugune!

Ülalnimetet menukohad pole konvendihoones muidugi ainukesed, teised on juba n-ö päris ruumid. Ükskõik kus liikudes kohtab läheduses alati mõnd muuseumi töötajaist, kelle tunneb ära riietuse järgi. Iga küsimuse peale jagatakse lahkelt selgitusi, olgu see linnuse või ordu ajaloost, rüütlite kommetest või konkreetse ruumi otstarbest.

Konvendihoone teisel korrusel paikneb suur relvamuuseum, kus väljas rohkesti külmrelvi, kõik võimalikult originaalilähedased ning pärit mitmest ajastust ja mitmelt kontinendilt. Kõiki relvi ja kiivreid saab ise katsuda – näiteks panna pähe rooma sõdalase raske harjaskiivri või võtta pihku ristisõdalase mõõga. Mõni relv on suurest katsumisest lausa pooleks läinud ning ripub väljas kui “näide sellest, mis võib juhtuda”, nagu ütleb administraator Jõe.

Kolm tundi pärast linnuseväravast sisse astumist, kui Schenkenbergi trahteris keha kinnitame, nendime fotograafiga, et ikkagi jäi osa asju järele proovimata. Linnusemüüril võiski end suurepärast linnavaadet imetlema unustada, relvadest jõudis ainult paari näppida, suures piduruumis kuninga toolile jäi ka istumata… ning giidi teadmised linnuse, ordu ja rüütlite kohta paistsid olevat põhjatud. Kui Jõe lisab, et muuseumi eesmärk on olla alatasa muutumises, et korra juba käinud tahaksid linnusesse naasta, polegi muud kui võtta plaani Rakverre peatselt tagasi tulla.