Võrumaa Teataja: Uued jäljed keskajast

[Florian]

Kaile Kabun

LEID • Vastseliina ajalooklubi tarmukad otsingud on vilja kandnud: tänavu suvel avastati Plessi külas ühelt heinamaalt suure tõenäosusega Vastseliina linnuse eelvahitorni asukoht.

„Kui vaenlane peale tungis, anti sealt märku,” ütleb klubi eestvõtja Madis Soesoo sissejuhatuseks. Ja tema sõnadest õhkub rahulolu, mis ei jäta kahtlust: tegu on tõelise kordaminekuga. Kui ikka on nii, nagu ta koos kaaslastega arvab olevat.

Tõenäosus, et just sellel künkal seirasid keskaegse Vastseliina linnuse vahimehed ümbrust ja kuulatasid läheneva vaenlase tulekumüdinat, on Madis Soesoo hinnangul 75 protsenti.

Kui üle heinamaa vahitorni oletatava asukoha poole rühime, ütleb Madis Soesoo, et kõige parem on ajaloohuvist ajendatud otsinguid korraldada varakevadel ja hilissügisel, kui külm on looduse lopsakusele juba kõvasti liiga teinud. Praegu lihtsalt ei näe veel kaugele.

Küngas, mille jalamile me jõuame, ei erine võhiku jaoks millegi poolest ühest tavalisest kõrreliste ja muu taimkattega kühmust. Aga vilunud silm näeb ka midagi muud. „Ajapikku hakkab vahet tegema, mis on looduslik ja mis inimese kätetöö,” jagab Madis Soesoo oma kogemusi.

Kingul ringi tammudes saab siiski kiiresti selgeks, et jalgealune on muhklik nagu maakamaraga kaetud kivihunnik. „Kontrollisime järele: kogu mägi koosneb kividest,” lausub Madis Soesoo.

Ta toob lagedale teisedki avastust toetavad põhjendused: keegi ei hakka heast peast keset põldu kive kuhjama, need toimetatakse üldjuhul ikka põllu serva. See küngas on umbes 1.60 meetrit muust reljeefist kõrgem.

Ja muidugi on pinnapealne uurimine toonud kätte esimesed leiud: keskaegsed sepistatud naelad ja hobuserauanaelad. Kui tegu oleks näiteks prügimäega, oleks ka põgusal otsimisel saadud palju suurem saak.

„Kui siit väike siht sisse teha, siis linnus kohe paistab,” ütleb Madis Soesoo ja viipab kiviviske kaugusel seisva metsatuka poole, milleta tekiks poolteise kilomeetri kaugusel oleva linnusega silmside.

Sellest tegelikult juba piisab, et leidjate õhinast nakatuda, avastust uskuma jääda ja kujutada ette, kuidas teravsilmsed vahimehed püüdsid siit kõrgendikult lähenevast vaenlasest linnusesse märku anda. Kinnitus selle kohta, et sel künkal tõesti vahitorn seisis, tuleb siis, kui kaevamistöid alustatakse. Aga see ettevõtmine on ajalooklubil plaanitud tulevasse suvesse. Tegu on eramaaga ja omaniku nõusolek on olemas.

Madis Soesoo rõhutab, et väärt leiud antakse mõistagi teistele üle. Teiste all peab ta silmas arheolooge, kel on olemas korralike, st kõigile usutavate järelduste tegemiseks vastav haridus. „Me oleme lihtsalt pioneerid,” sõnab ta.

Linnuse vahitorni asukohale komistasid, kui nii võib öelda, ajalooklubi liikmed ühele teisele legendile kinnitust otsides. Vanade allikate põhjal tähistas Liivimaa ja Venemaa piiri nimelt Soekivi. Kui see kivi oli aga nii mürakas, nagu ürikutes on mõista antud, siis on lootust, et sellest on ka pärast purustamist mingi jälg alles. See lootus kannustabki otsingutele.

Suvel linnuse läheduses ette võetud nn kloostriprojekt, milleks ajalooklubi sai toetust ka kohaliku omaalgatuse programmist, kõige oodatumate tulemustega ei lõppenud. Maapõuest tuli päevavalgele hulk keskaegseid asju, aga usklike peatuspaiga asemel viitasid need muistsele sepikojale.

Ent raugenud pole ka ajalooklubi huvi II maailmasõja jälgede vastu. Suurest pommileiust Vastseliina ja Misso valla piirialal sel sügisel on Võrumaa Teataja juba kirjutanud. Madis Soesood kisub aga uutele retkedele. Rahvasuust on teada, et sõja ajal asus Meremäe vallas Marinova külas sakslaste välihospidal ning sinna on maetud paarsada sõdurit. Järgmisena ongi kavas seal kandis ringi vaadata.

Kommenteerib Tartu ülikooli
arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk:

Selle eelinfo põhjal, mis mul on, võib olla küll tegu Vastseliina linnuse eelvahitorniga. See koht on kõige Liivimaa piiri äärsem küngas, kui Vastseliina poole tulla. Piirimägi ise oli juba piiriks ja seal vahitorni olla ei saanud.

Et sellele oletusele kinnitust saada, tuleks teha proovitranšee, kümmekond ruutmeetrit lahti kaevata. Kui sealt tuleb välja keskaegseid leide, keskaegseid telliseid, siis see kinnitab oletust. Samas pole võimatu, et keskaegseid telliseid on kasutatud hiljem, mõisaajal.

Omal algatusel ei tohi mingil juhul kaevama minna. See võiks toimuda koostöös arheoloogidega. Ühelt poolt võib midagi ära lõhkuda, aga teine asi on see, et leide ei osata tõlgendada, ei tunta ära, millega on tegu.

Tartu ülikool on siin koostööks valmis.

LINK:

[Kriku]