Pisikese võluri päev!

[Olaf4]

Postimees. Arter
05.11.2005
Kristel Kossar, toimetaja

Teate, mida üks algaja võlur päev otsa teeb? Vastus: õpib mõned loitsud, võitleb kurinahkadega ja sööb vahepeal hernesuppi.

Maagia on in, aga see pole teatavasti kellelegi uudiseks. Harry Potter püstitab pidevalt müügi- ja kes-teab-mis-veel-rekordeid; kohalikel müstikaspetsidelgi on seansilesoovijatest järjekord ukse taga.

Holland, muide, on otsustanud kompenseerida kohalike nõidade koolituskulud – uudisteagentuuri teatel maksab üks täispikk nõiakoolitus Hollandis üle 30 000 Eesti krooni. Sest et teadagi peab üks korralik nõid kõigepealt nõidumiskunsti õppima, muidu juhtub temaga nõnda kui Väikse Nõiaga, kel kõik trikid päriselt käpas polnud – vihma asemel sadas valgeid hiiri, konni, kuusekäbisid või petipiima.

Võluritekool ootab

Eestis on nõiakursused õnneks väheke odavamad ja võluritekooli kuulutus laekus Arteri toimetusse täiesti legaalseid kanaleid pidi, lubades mängurõõmu suurtele ja väikestele. Nii seisingi, viiene naabritüdruk Ketter näpu otsas, ühel unisel laupäevahommikul Purdi mõisa trepil – siin pidi kool uksed avama, õpetajateks LARPijad ehk siis rollimängijad.

Võluritekooli näol ongi tegemist LARPi ehk rollimänguga, mis mõeldud ennekõike eri vanuses lastele ja noortele.

Viiene Ketter (pildil) on mängus kõige pisem võlur. Sõbraks saab ta peaasjalikult kuue ja poolese Markusega, kes vanematega võluritekooli tulnud, ning kahe natuke vanema tüdrukuga, kes pisikesel sõbrannal julgustavalt käest kinni hoiavad. Üldse on mängijate seas poiste ülekaal – õpetajate seas samuti, kuigi naissoost vehklemisõpetaja annaks silmad ette ka kõige osavamale D’Artagnanile. «See mõis siin on teine maailm,» ütleb mängujuht Mr Jakell avasõnad. «Ja võib-olla saavad teist kõigist ka kunagi võlurid!»

Igast otsast natuke logisev ja luuderohtu kasvanud mõis on maagide koolile just paslik paik – isegi koolikell on nagu kord ja kohus, olemas ning manitseb oma plekise häälega allameetrimeestest maage korralikult klassiruumi kogunema. Seda enam, et mängukooli õpetajad ning majavalvurist korrapidaja ei jää oma ranguses sugugi pärispedagoogidele alla – niipea, kui keegi koridoris jooksutuuridelt või õpetaja jutule valele segamast tabatakse, ei jää karistus tulemata.

Ründeloitsude õppetund, mis alguses ei taha kuidagi vedu võtta, ei saa pärast aga pidama – lausutud loitsud nagu «Uni» (paneb vastase teatud ajaks magama) või siis «Sähvatus» (lööb vastase pimedaks) on lihtsalt liiga lõbusad, et neid õpetaja märguande peale lõpetada.

Õnneks on järgmisena ette nähtud vehklemistund, kus pulbitsevast energiast lahti saab – kuid õpitakse ka päris-vehklemistehnikat. «Teie eesmärk on olla täpsem, kiirem ja osavam kui teie vastane,» selgitab käbe vehklusspets ms Rapid ning näitab mängumõõgaga ette, kuidas korralikku võitlust pidada. Ja lamajat ei lööda, kõlab korraliku vehkleja aukoodeks.

Päriselus kasulik

Kaitseloitsude tunnis tuleb kõigepealt õpetajale öelda, miks võluritekooli tuldi. «Kogemust saama,» kõlab põhjendus ühe teismelise poisi suust just nagu kuuldud igas korralikus tõsielusarjas.

Ja siis tuleb kombeõpetus – kuidas seista, istuda ja astuda, korralikult tervitada. Tuleb kasuks ka päriselus, sest sirge seljaga ei pea seisma mitte ainult võlur, vaid ka harilik koolipoiss.

Elevust jagub suurde koolisaali igatahes rohkem kui tarvis, eriti siis, kui vaja harjutada koos kaaslannaga kõndimist. Kui teismelised härrasmehed üritavad nähtamatute hiirtena saalinurka pugeda, sammub väike Markus endast kaks korda pikema saatjanna kätt hoides tõelise rüütli kombel üle saalipõranda.

Pärast seda, kui korralikuks koolilõunaks pakutud hernesupp juustusaiaga söödud, läheb tõeliseks madinaks. Selgub, et mängus on osad head võlurid kurikaelteks saanud – musta maagiat abiks võttes loitsivad nad häid võlureid pahadeks ning võitlus käib nii koolimaja sees kui ka selle ümber.

Ketter, kes Markuse ja suuremate võlurite kannul võitlusse tormab, jätab mingil põhjusel maha oma mõõga. «Küll ma kaitsen,» hüüab väike Markus sõjakirvest õlal viibutades ning lubab vajadusel lahinguolukorra üks-kaks-kolm ise ära lahendada.

Sõdalasi käpikutesse ja jopesse toppida on üldjuhul riskantne, kuna esiteks kappavad nad mõisa ümber edasi-tagasi ning TEGELIKULT ei kanna üks PÄRIS VÕLUR mingit jopet, kinnastest rääkimata.

Tunnistan end juhmiks täiskasvanuks, kes võluilmast umbes sama kaugel kui konn kuust, ja vaatan pealt, kuidas heade leeris viimasena alles jäänud Ketter justkui sõjajumalanna Athena kehastus mõisatrepil seisab. Silmad säravad, ja see on ju peamine, mida ühelt mängult oodata.