Postitas docsf 21:39 25. Aug 2007
Ropecon 2007 ehk Kaks Päeva Helsingis
Et kõik ausalt ära rääkida kuidas oli, pean ma alustama laupäeva hommikust kui ma saabusin Lindaline piletikassasse. Netist ostetud edasi-tagasi virtuaalpileti, mis mulle veidi alla 400 eeklooma maksma läks, vahetamine pärisipileti vastu sujus paari minutiga. Pärast seda ei jõudnudki ootesaali kohvikuga pikemat tutvust pidada kui juba laevapeale kutsuti. Laevaks oli "Jaanika" nime kandev tiiburlaev. Kell 12.02 anti otsad lahti, ja tasapisi kiirust koguv laev pööras nina Helsingi suunas. Kuna olin oma elus vaid kord varem tiiburiga sõitnud, ja siis olin ka päris poisike, jälgisin huviga mida see laev kõike teeb. Ei olnudki midagi erilist vaadata, mootorimüra läks pisut valjemaks ja laeva nina tõusis pisut. Kuna meri oli tol päeval rahulik siis laev ei õõtsunud ka. Seadsin ennast nahksel reisitoolil mugavamalt istuma ja tukastasin. Umbes tunnikese ma seal tukkusin ja kui esimesed märgid saabuvast suurlinnast silma hakkasid leidsin olevat paraja aja lõplikult ärgata ja Helsingit mere pealt uudistada. Päris mitmest kenast pisikesest saarest sai mööda sõidetud ja igatsugu paate ja ujuvaluseid õõtsus palju veepeal.
Makasiini terminalist sai kiiresti läbi, tollikontroll oli praktiliselt olematu, passikontroll tundus selline, et piisab sellest kui sul ikka mingi isikut tõendav tokustaat on. See et su sihverplaat ja pilt tokustaadi peal kokku sobivad on boonus. Mulle kui hiljuti Londoni lennujaamas peaaegu et stripsearchi kogenud reisijale tunduse see veidi kummaline. Igatahes leidsin ma ennast õigepea päikesepaisteliselt tänavalt.
Kuna kange kihk Dipolisse jõuda oli kontides otsustasin pisut kulutada ja võtsin takso. Taksojuhiks sattus mulle meeldiv vanem daam, kes kuulnud, et ma esmkordselt Helsingis, asus mulle linna tutvustama. Paarikümne minutise sõidu järel saabusin lõpuks Dipoli pääukse ette. Ahjaa, keda huvitab siis see taksosõit läks maksma 22 eurot.
Dipolis marssisin uhkelt pääuksest sisse ja ostsin endale nädalalõpu käepaela mis mulle 20 eurot maksma tuli ja kogu coni lõpuni sissepääsu kindlustas. Esimeseks mureks oli lahti saada oma raskest spordikotist ja nii ma küsisin teeotsa suurte kottide hoiutuumi. Teeots käes polnud Smökki leidmine raske, tee oli tähistatud siltidega ja pideva coniliiklusega.
Smökkiks osutus üks suure saaliga ühekorruseline maja mille taga otsast ma ka pakiruumi leidsin. Andnud oma suure koti üle leti ja saanud vastu pisikese plastikutüki numbriga, sain lõpuks mahti ringi vaadata.
Kohe seal samas saalis õpetati huvilistele keskaegseid tantse, hiljem nägin samu tantsijaid suures saalis Dipolis oma oskust näitamas ja lõbutsemas. Tagasi Dipolisse jäi kaamera vaatevälja muuhulgas ka väljas korraldatud mõõgavõitlus ja larpideks valmistumine. Palju hakkas silma ka igatsorti anime tegelasi. Otse Dipoli peaukse ees oli koha sisse seadnud välikõrts kus pakuti sooja toitu suurtel pannidel valmistatud risotto näol. Samas sai osta ka erinevaid jooke ja masinajäätist.
Dipolisse sisse minnes märkasin esimesena Suomen Keskiaikaseura letti. Tutvustati omi tegemisi ja coni külastajad said katsuda ka erinevaid turvistükke. Veidi edasi oli coni infolaud kus suure ekraani peal oli näha juba toimuvad või toimuva hakkavad üritused. Samas kõrval oli eraldatud ala laudade jaoks kus sai mängida kaarte, drägonit ja muid sarnaseid mänge. Sealt edasi minnes sattusin ma trepi peale ja tõusin Dipoli teisele korrusele. Teise korrusse olid peaaegu vallutanud miniatuurimängijad. Lahingud käisid nii keskaegsel maastikul, kaasaegses linnasüdames kui ka avakosmoses. Samas oli ka laud kus sai ise proovida miniatuuride värvimist. Väljas oli ka pisike näitus eriti ilusatest miniatuuridest. Silma hakkasid ka üksikud lauamängud nagu uus Risk ja Doom 3.
Miniatuuride juurest edasi kõndides sattusin kohalikule turule. Silt oli igatahes väljas "Kaubamaja" ja sees pakuti kõikemõeldavat alates vampiiriromaanidest kuni militaristliku tränini. Muidugi oli seal näha ka D&D lette, keegi müüs vist roostevabast terasest tehtud mõõku, keegi teine pakkus lateksiga kaetud larpimõõku ja kolmas oli veendunud, et just new age ehted on see aasta see õige müügihitt. Leida võis veel kostüüme ja üldse larpiriietust, minatuure, MtG ja üldse igatsorti kaardimänge ja päris lauamänge. Sealt jäi mu pilk pikalt pidama Warcrafti lauamängul aga mulgi hing tõmbas kukru koomamale ja ainukeseks ostuks mis ma seal tegin oli komplekt täringuid.
Pääsenud kaubamaja küüsist otsustasin aja maha võtta ja kuna suurem seltskond inimesi valgus parajasti ühte saali otsustasin minagi sinna minna. Osutus, et olin sattunud loengule kus räägiti kosmosesõja strateegiatest. Lektor kõneles vägagi ladusas vormis erinevatest eesmärkidest kosmoselahingus, n allveelaeva sõjast kus peamine ülessanne on märkamatuks jääda ja suurtest kosmoselahingutest tuues näiteid nii raamatutest kui suurematest kinolinal jooksnud kosmoseooperitest. Kuulajad võtsid ka vestlusest aktiivselt osa ja kaks tundi möödus nagu lennates.
Pärast loengut tegin pisikese söögipausi ja maitsesin Dipoli baaris pakutava pitsa ära. Peris söödavaks osutus.
Edasi kõndides sattusin pisikese nurga peale kus oli laudade peale palju pabereid teibitud mida mitmed conilased pingsalt uurisid. Astusin minagi ligi ja selgus, et tegu oli D&D kuulutustega, kenasti kirjas kus mäng toimub, mis maailmaga on tegu, mis kell algab ja palju osavõtjaid soovitakse. Mänguruumid asusid laiali üle kogu Dipoli, varieerudes suurtest avalikest aulatest kuhu mõnikümmend lauda-tooli mängimiseks pandud kuni pisikeste privaatsete kambriteni kuhu üks seltskond võis segamatult sukeldudua. Pakutud oli mänge horrorist kuni slapstick absurdini, Greyhawk D&Dst kuni Paranoiani. Mina panin ennast kirja kell kaheksa algavale Everquest mängule.
Kuna kaheksani oli veel aega küll, läksin välja värsket õhku hingama ja lähiümbrust uurima. Muuhulgas jõudin ka kohalikule rannale välja, leidisin rannasauna üles ja sattusin peale Paranoia larbile. Tagasiteel astusin sisse teises majas asuvasse lauamängude saali kus paarkümmend lauatäit inimesi erinevate lauamängude taga lõbusalt aega veetis. Saali nurka oli pandud ka lauatäis veel mängimist ootavaid mänge mida sai võtta ja pärast pildiga tokustaadi näitamist mängima hakata.
Dipoli ees olid lood vahepeal karmimaks läinud, juba oli rauaga üksteist lööma asutud. Turviseid ja kiivreid ei tundunud paljudel osavõtjatel olevat. Kummaline oli seda vaadata kuna olin enne samas kohas näinud bofferivõitlust, kus relvadel vist pool meetrit paks pehmendus peal. Päris Dipoli peaukse ees oli keegi ninjade massimõrva korraldanud, või toimus seal midagi muud huvitavat, ei olnud aega järgi uurida kuna suures saalis algas gaalaõhtu. Saal tuli puupüsti täis. Lavapeal toimuvat oli päris põnev jälgida, seal oli nii tantsu, tralli kui traagikat. Taustaks kõlamas luikede järv või ooperifantoom või mingit omaloomingut. Kahjuks ei olnud mul aega seda lõpuni vaadata, mäng oli algamas ja nii ma asusin otsima käpyaula't. Pärast tulutut kümneminutilist otsingut taipasin, et olen kogu aeg õigest kohast mööda marrsinud kuhugi Dipoli sisemustesse minnes. Meie kuueliikmeline seltskond sai kenasti kokku ja vallutasime eelnevalt broneeritud laua ilma kaotusteta. Mängu plotiks oli üles otsida ühest linna dojost ärakadunud õpilane kes oli läinud linna lähedale ämblikuvõrke korjama. Mängul ma pikemalt ei peatu, ütlen vaid niipalju, et orke langes nagu loogu ja expi sadas kenaste. Mängu lõpuks oli mul järgmisest levelist paarsada expi puudu ja kommentaar "liiga vähe orke".
Kuidagi märkamatult oli kell saanud pool üks, väljas pimedaks läinud ja ma otsustasin põhku pugeda. Dipolis käis möll edasi. Smökki koti järgi minnes selgus, et sealsamas saab ka ööbida, lihtsalt laota oma magamismatt põrandale ja poe magamiskotti. Ajasin minagi siis oma õhkmadratsi kohalikku atmosfääri täis ja keerasin oma väsinud kondid pikali.
Hommikul ärgates oli esimeseks mõtteks uuesti üles otsida see rannasaun kus pidi pesta saama. Ajasin magamisasjad kotti tagasi, haarasin vannilina ja vahetusriided ning marssisin uksest välja. Saun osutus seespoolt sama kenaks kui väljaspoolt ja keegi hea inime oli ka leiliruumi kuumaks ajanud. Pärast lavapeal higistamist ja enda külma vee all puhtaks hõõrumist olin ma kui ümbersündinud. Smökkis ajasin kõik mittevajalikud asjad kotti andsin koti jälle hoidjapreilile ja suundusin tagasi Dipoli poole. Hankinud endale väliköögist praetud kartulit koos vorstikestega, mõtlesin mida edasi teha.
Kuna lauamängude saali jõudsin eile vaid põgusalt sisse kiigata seadsingi sammud sinna poole. Takseerides pika laua peal pakutavaid mänge saabus sinna üks kolmene seltskond kes tahtsid "Diplomacy" nimelist lauamämgu mängida. Pakkusin ennast neljandaks ja koos suundusime siis laua taha. Aeg läks lennates, impeeriumid vahetasid omanikke ja õigepea oligi käes aeg minna vaatama boffervõitluse finaali mis toimus suures saalis. Auhinnaks oli välja pandud üks õige ilus terasmõõk. Taplust oli muidugi huvitav pealt vaadata aga aeg pressis peale sest tahtsin minna kuulama Solmukohta 2008 loengut.
Loengusaali jõudnud ei pidanudki kaua ootama kui lektor ette astus, ennast Henriks nimetas ja tutvustusega alustas.
Solmukohta on siis 2008 aastal Soomes korraldatav põhjamaade rollimängijate-korraldajate üritus kus muuhulgas pakutakse loenguid, töötubasid ja arutlusringe. Solmukohta toimub 21-23 märtsini Nurmijärvel, hotell Kiljavanrantas.
Nagu Henri selgitas on hotellis välja pakkuda mitmeid loengusaale, ühisruume ja muidugi ka majutust. Saun ja bassein pidid samuti olema. Kui ma nüüd väga valesti aru ei saanud siis üritavad korraldajad praegu hoida osavõtutasu alla 100 euro mis sisaldab siis majutust hotellis. Viimastel aastatel on hakanud üha rohkem põhjamaadest väljaspoolt inimesi nendest üritustest osa võtma. Eelmisel aastal Taanis käisid näiteks kohal rollimängijad USAst, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast. See aasta on muu hulgas lubanud kohale tulla ka ühe Uus-meremaa rollimänguühingu esindaja. Kui ma loengu lõpus mainisin, et ma Eestist ja kogu see üritus väga põnevalt kõlab siis oli Henri vägagi huvitatud ka Eestlasi sellele üritusele saada. Lubasin sõnumi edasi anda ja keda asi huvitab siis vaadake siia:
Märkamatult oligi aeg jõudnud niikaugele, et tuli hakata otsi kokku tõmbama. Võtsin Dipoli baarist viimase eine, sain väljast masinajäätise 40% allahindlusega ja läksin Smökkisse oma asjade järgi. Sealt oma koti õlale vinnanud läksin selleaasta Ropeconi viimasele üritusele, ametlikule lõpetamisele. Peeti paar kõnet, korraldajad tulid kummardama, sai veidi nalja ja pisike okas südamesse, nüüd on see läbi...
Tagasitee Helsingisse läks ladusamalt ja odavamalt. Kohalikust bussipeatusest sain 103 bussi pardale millega sõitsin kenasti peaaegu Helsingi südalinna, Kamppi müügikeskusesse. Kuna mu laeva väljumiseni oli aega maa ja meri siis otsustasin mitte trammiga kohe sadamasse sõita vaid pisut linnapeal jalutada. Üldiselt pean ütlema, et Helsingi on väga tore linn, mulle meeldis see õhtune jalutuskäik. Ära sai proovitud ka kohalik jäätis, kes iganes Helsingisse minemas, soovitan. Kaks eurot pennidega maksis suur kulbitäis vahvlituutus. Jalutades-oodates klõpsisin pisut pilte ka, ja õigepea oligi käes aeg laevale minna ja kodumma poole kihutama hakata.
Üldkokkuvõttes, Ropecon mulle meeldis ja järgmine aasta olen ma mineja.
Poisid, ärge pekske segast.
Mul on ju valus.