fRPG: Jämejuhtme Kokkulangevused

[Attila]

Aga mesilane oli juba läinud. Aga Händrju oleks nii teinud kui mumm poleks enne üles saand.

[tomz]

DMi kisa: Tegelikult jõudis Händrju kohale natukene enne mesilase äralendu (kuna mõni tegevus toimus peaaegu samaaegselt) ja jõudis teda 4 korda õrnalt surgata. Aga see oli nii tasakesi, et ei olnud mesilasele tunda - Shummi oli ju veel ka tsutt uimane.

Kogu selle aja mõtles Sergei paranoiliselt et teda üritatakse rünnata ja astus kaks sammu tagasi ning vehkis sildiga agressiivselt.
------

Gnoom ajas end oma asemel istukile hõõrus silmi ja läks tassikese tee järgi. Samas tuli talle meelde et ta oli tassiga eelmine päev üritanud ondatrat visata, et teda hirmutada, ja tass oli ära kadunud. Niipalju siis tassist. Selle asemel pani ta sussid (kollased kolme tupsuga) jalga ja siirdus tassi otsima.

[Henzu]

[inZtance]

Händrju vaatab lõbusal ilmel Sergeid ja hoolikalt valitud varbanihkega lükkab Sergei pikali (paneb varba sildi ette, nii et silt jääb kahe varba vahele ja tõmbab ja siis lükkab ja siis pöörab varbaid - Tzijng Huang Xe tehnika, mida ta isa käest lapsena õppis, kuid midagi aru ei saanud).

OG! - Ootan Sergei reaktsiooni.

[tomz]

Sergei ei oskagi oodata et mingi varvas võiks teda altpoolt sikutada ja lükata ning läheb õnge. Laks ja selili. Viimase vehkimisega lööb ta mõõduka tugevusega vastu Händrju suurt varvast (mis saab minimaalselt haiget) ja kaotam sildi käest ära.

Niisiis on Sergei maas selili. Ei jõuagi veel teha midagi veel midagi teha.

__ -- __ -- __
Gnoom hiilib puude vahel ondatrate urgude poole ja piilub põõsast kas sealpool on õhk puhas

[inZtance]

Nüüd tõttas Händrju käbekärmelt Sergei juurde ja ütles:

"Ser...gei.. ka mina olen.. g.. Minu nimi on Händrju, tähendab. Mees, ma nägin nugist. Nägin teda, jah. Ta on seal, seal kus maa ja mets saavad üheks ning kanarbikust rebased välja vudivad, tagajalgadega polkat tantsides, ise mõtiskledes, et kas nii on õige. Seal on veel kaks nööki. Sellised suured ja pahaaimamatud. Kuid painduvad. Mine sinna.. See on otse edasi, vasakule ning veel vasakule, siis natuke vasakule ja siis täiesti vasakule. Ja kui pärast seda kohta, kus tamm saab kaseks, sealt pööra vasakule ning seal istubki vares, kelle juurest vasakule pöörates jõuadki roosa pingviini aladele, kes aggressiivne.. pole. Sealt edasi vasakule minnes on nugis, ning tema ongi see keda sa ei otsi. Tema venda otsid. Ta vend elab sealsamas vasakul."

Seejärel aitab ta Sergei püsti, lükkab uuesti pikali ning aitab uuesti püsti, näitab näpuga suuna kätte (teeb käega väga suure viipe) ning ütleb:

"Sinna, mu sõber, sinna!!!"

[tomz]

OG: Loe tegelane 5. kirjeldust - kuskile tuli lähedusse Travis Bocki nimeline indiviid

IG: Segeid hämmeldas vägagi selline jutt ja tegustemisviis:

"Aga.. aga... aga kust sa mu nime tead? Ma pole seda kellelegi ütelnud ju.. tõsiselt ka noh.. noh... Aga sinu jut.. AI!!! Ära tõugi mind! ... Sinu jutt on segane noh. Muide ma ei otsi ühte nugist, varese venda. Ma otsin KOLME. Neid ju sildi järgi üle ühe... ju...on...nugis......."
Nende sõnade peale jooksis Sergeil midagi peas kokku ja ta jäi liikumatult paigale.

__-__-__-__
Gnoom. Oma täies hiilguses. Või tegelikult mitte täies. Igatahes luuras ta põõsas. Luuras kuni ondatrad kodust ära läksid kiirel kõnnakul
--_--_--_--
Esimesele ondatrale tuli järsku hommikul meelde, mis suure vea ta oli teinud. Sildile. Ta kutsus Sõbrad külla ja rääkis neile:

Tead-te vennadt. Mull tulli siuhke. Vigas-inna sild-tile Meie koguaeg mõdtsime et..... mida me mõdtsimegi?...Ahjaa. Noh. Nugisest mõdtsime... ja siis mina tegin selle väikse via...

Ja kolm ererohelist ondatrat läksid salgakesi rõngakujulise lagendiku poole. Nad ei märganud põõsas luuravat gnoomi.

[samwise]

Ja kuskil on kivi. Kivipeal istub üks räsitud kuju. Sassis juuksed ja puha. Näeb välja nagu intelligent. Tal on koni hambus ja teda ümbritseb peaagu nähtav alkholiaurude pilv. Mis teha, intelligendil on raske.

Travis kõigub. Ta suu hakkab liikuma:

*luks* *öök*

"No kurat, eimidagi tule välja sellest elust, kui ma ööksun nagu kuninganna paleepuudel!"

*öök*

"Oh miks, oh miks! Oh miks on mind mu muusad hüljanud! Oh miks! Ma olen kirjanik! Mu viimane eepos, mu viimane suurteos, "Tulemardika taassünd läbi filosoofilise vaateprisma"[TM] on geniaalne! Siis veel muusad aitasid, aga nüüd, kus ma siin.."

Travis on segaduses. Ta vaatab paaniliselt ringi.

"... kus kurat ma üldse olen! Aidake mind, ma olen intelligent! Aidake mind, ja Jumalad, kes teid armastavad nagu omaenda tallaseeni, halastavad teie peale!"

*öök*

"Ma võin sigarette ka pakkuda. Ja viina. Viin on hea, nagu salapärane eliksiir, mis on pudelisse maagiliste torustike abil telereprodutseeritud!"

*öök*

Travis jääb vait. Ta vaid ööksub. Kivi on sõber.

[inZtance]

[inZtance]

[tomz]

Sergei möönis hädiselt:
"Nojah. Eks mul ema sellepärast vist panigi Sergei nimeks et ma Sergei nägu olen."

Kogus siis julgust:
"Aga kes sa ise oled, Händrju... mis su enda nimi on?.....Händrju"
(Sergei polnud veel selleks hetkeks taibanud et talle juba öeldi nimi ja et ta seda ka kasutas)

Sergei pea kohale tekkis suur must küsimärk, mis näitas et ta millestki ei saanud aru... tundes selle lähedust vaatas ta ülesse (see oli viga) ajas silmad suureks ning imeti sinna sisse.....
Küsimärk jäi õhku rippuma....

_-_-_-_
Gnoom läks peale ondatrate lahkumist käsi rahulolevalt hõõrudes sinna majja mida ta tahtis hõivata. Läks sisse ja....
... ja avastas et on pildilt välja sattunud. Ruumi suurusest polnud võimalik aru saada - see oli täis rõhuvat pimedust ning seal polnud heli ega lõhna. (Gnoom ei teadnud, et ta oli sattunud alale mida keegi polnud veel viitsinud varem ette kujutada)

[samwise]

"Ossa sinine tutt! Sa oled ikka mingi elukuri vend, et julged mind, kirjanikku, INTELLIGENTI nii maha paisata! Noojah. Selle lolluse tõttu EI kirjuta ma sind oma uusimasse romaani sisse! Sa jääd ilma aust ja kuulsusest, ja pasteediroast, mida pakutakse sööklas. Muideks, see pasteediroog on päris hea. Suhteliselt odav, vaid 20 jaaku ja sisaldab kolme kartulit, kasted, porgandi-kapsa salatit ja loomulikult pasteeti. Tundub küll väike, kuid tegelikult piisav. Usu mind, sa peaksid seda proovima.

Travis lamab maas. Ta ei ole veel viitsinud ennast püsti vinnata.Nõutult vahib ta ringi.

"Oota, mis nüüd jutus? Sina, oled kivi, mina olen intelligent. Kas sina, kivi, viina tahad? Ja mis kuradi Homokunn. Pigem nagu Punnpersegatootemlikgarneering, kes muideks figureeris minu teoses "Eepiline Garneering Läbi Pasteediprisma". Raamat kusjuures kirjeldab vägagi edukalt garneeringute hingeelu ja traagikat. Niiet sina, garneering, võiksid selle läbi lugeda nagu ühe suuremeelse heeringase. "

...mõttepaus...

"Millest ma rääkisingi nüüd?"

Ja Travis lamab maas.

[inZtance]

HOMOKUNN!!! silmitseb väärikalt, ent kuidagi vääritu ilmega Travist ning vaatab teda altkulmu ülevalt alla kulmudeni.

"Kirjanik, hii. Romaanikirjanik. Ja pasteediroog."
Ta vajub mõttesse, mõtleb natuke, mõtleb veel ja siis kostab:

"Sina, tahad olla minu kojaülema abilise käskjalg aka kroonik? Kirjutad minu suurepärasest kuningriigist. Aa.. homo oled sa? Ja ma olen kunn, mitte kivi, kunn olen. Vaata mind!!"

IG! - Travis näeb kivi, millel on jalad ja paksud rasvased sõrmed - käsivarsi ei ole.

"Ma kunn missugune ju. Nagu üks pesueht HOMOKUNN!!! peab välja nägema ju. Sa oled selline huvitav mees, sa sobiks minu sisikonda (tema maal pole mitte õukond vaid sisikond)."

Seejärel kratsib ta oma rasvaste sõrmedega kõike, mida ta kratsima ulatub ning vajub rohu sisse ja Travis, viinauimas nagu ta on, vaatab, et ta pidas just kiviga dialoogi.

[Attila]

Shummi jõudis pinisedes oma kuuse juurde. Kuskilt oksa alt uukis ta välja mobla ja häälvalimisega (sest lähedale ta ei näinud) helistas TV SHOPI !kust sai OSTA IGASUGUSEID ASJU! nagu näiteks TRENASÖÖRE!!! ja PANNE!!!!!!!.
"Palunzzzzz mullezzz ükzzzz käkizz keeramizzze õpetuzzzz. Aitähhhzzz! Kolkümmendviizzztuhatzzz kroonizz polezzz paljuzzz[color=olive]."
Järgmisena tuli talle Häälsõnum, mis plekise kõlaga rääkis:"Käkikeeramise jaoks on teil vaja k..." Mesilane keeras kähku hääle maha ja pani mobla omale kõrva äärde, et keegi ei kuuleks

[Henzu]

Uulo vaatas seina, mida ta ei näinud, aga ikkagi miskipärast nägi, sest fakk- ta oli just sinna vastu jooksnud. Või äkki ei olnud? Äkki oli see kõik figment tema väärastunud mõistusest ja siin polegi mingit seina, kuigi ega teiselpool enda ees olevat nähtavat nähtamatut seina midagi näha polnudki, kuna see oli kõik sama nähtavalt nähtamatu nagu see seingi, mida Uulo aga tühjusega võrrelda ei saanud, sest see oli vist ikka nähtamatu. Või midagi ta nagu nägi. Ta võttis maast oksa, pilgutas oma punnis punaseid silmi ja torkas sellega nähtamatut nähtavat seina. Ta torkas mööda, sest sein oli tegelikult jõle väike. Kuigi ta ei näinud kui väike see nähtamatu sein oli- ta ikkagi teadis, et see pidi olema piisavalt väike, et sealt mööda torgata aga samas piisavalt suur, et sinna otsa joosta. Ta hakkas tühjuse poole hüplema ja aeles vastu nähtamatut seina. M-m-m-ma ei shaa arruuuu! Karjus ta oma sisiseval bassihäälel.

Miksh on nhii!

Lõpuks ta mõtles ümber (ja herolaks läks vaikselt lahjemaks) ja kukkus pilditult pikali ja hakkas tõmblema. Krampides. Pekstes kõik, mis oli tema ümber pilbasteks ja urisedes metsikut närilisurinat... nii kaks tundi...