fRPG: Jämejuhtme Kokkulangevused

[Attila]

" Zibul. Mulzzz onzzz kõigepealtzzz vajazzz Zibulatz!"
kostus hüüe püramiidse kuuse juurest. Selle alt tormas sumisedes välja mesilane kes tormiliselt Rõngaslagendiku keskele metsa jooksis. Shummi pea oli kuklas ta sihtis oma saja silmaga iga puud, iga lindu, iga lennukit, et näha kas mõnegi nende küljes võib sibulaid allahüppamas näha.
Järsku ta komistas millegi otsa. Oma pilku sinna suunates nägi ta kahtlast hämu. Ta ei näinud et hämuks oli närilist meenutav olend kes maas vähkremise oli just lõpetanud. Ta ei silmanud ka ühtki pilbast ja rämu mis kogu ümbritsesid. Igaks juhuks katsus ta oma tundlaga toda elukat.
" ZZZZUUUTTZZZZ. Või püzizoojalinezzz. Imetajazzz raizzzkzz. Võtazzz veelzz ükzzzz zzzirakazzz! ZZZZUUUUTTTZZZZ!!!"
Ahhaaazzzz Zibulzzz!!!!"
kuuldus ta järgmine zuziztamin pärast heroiinisüsti Uulole kui ta nägi langevarjurist sibulat kullapajale maandumas. Käsikaudu leidiski ta köögivilja ning püüdis meelde tuletada käki järgmist osa...

[tomz]

DM: Uulo tundis enda külje vastas tuhmi tuima tunnet. See oleks pidanud valus olema sest mesilane, pealegi veel keskmisest suuremat kasvu, oli talle väga kiiresti otsa jooksnud jalgadega. Teatavasti on mesilastel ju ka keskmisest rohkem jalgu. Siiski Uulo ei saanud haiget. Ta sai hoopis lisadoosi. Uulo õnneks oli ta end nagunii nugiseks suitsetanud, seega ei saanud see talle üledoos olla.
/////
Shummile näis see asi tõepoolest köögivili olevat. Isegi sibulakujuline. Ja isegi sibulahõnguline. Shummil pani see hõng 28 silma kergelt kipitama ja ajas need niiskeks. Muidu oli kõik korras muidu... korras...noh


Ondatrad. Ererohelised ja täies elusuuruses... ja kolmekesi... kõndisid igaljuhul kiirel sammul eemale oma urgudest. Rõngakujulise lagendiku suunas. Eriti kaua nad ei kõndinudki kui nad olidki tuttavas kohas... Samas see koht ei olnud tuttav - see oli nende viimasest käimisest palju suurem - ilmselt oli keegi selle suuremaks mõtelnud. Selle keskele oli tekkinud metsatukk, millele varem polnud isegi ruumi ning servapool, kus oli mingi väga suur mesilane ja ondatrate tuttavat albiinonugist väga täpselt meenutav valge punaste silmadega nugis kes maas tõmbles. Nende juurde oli tekkinud nähtav nähtamatu sein. Ondatrad ütlesid ühest suust:
"Mida nad meie rõngakujulise lagendikuga on teinud ?!"

Igatahes siis nägid nad veel ka, et teises kohas oli miski suur ja võigas kivi tulnud ja selle kiviga rääkis miskine kunstnikumoodi tegelinski. Ilmselt see selline kunstnike asi kividega rääkida. Vähemalt nende ondatrate maailmapildi järgi.

Rohkem lagendiku keskelpool oli mingi jässakas lillade juustega mongoliidne sell, varba vahel ondatrate silt ja lähedal hõljumas must küsimärk. Väga suur küsimärk.
"Lähme sinna selle lillaka juurde"
pakkus välja kirjutaja-ondatra.

[samwise]

Travis on shokeeritud.

"Homokunn!? Mida kuradit?! Kivi?! No oleks mul seda. Siis ma oleksin kivis. Aga ta on homo. Seega ma ei tahaks kivis olla. " mõtleb ta ... valjult oma viinauimas.

Travis, kuigi alkoholist täiesti sooda, võtab taskust sigareti, heidab selle õhku, püüab vilunult huultega kinni, üritab pobisedes karjuda läbi esihammaste:

"VÄLK, LÄIDA MIND! VÄLK JA PAUK! SÜTITAGE MIND JA LUBAGE MUL IMEDA!"

Ja ennäe. Jumalad võtavad teda kuulda. Välk tabab täpselt suitsu otsa! See süttib. Ja Travis imeb, rahulolevalt.

"Nii, mu sõber kivi. Sinule kirjutama? Aga ikka! Kui ma kuulsust saan, siis ma kirjutan selliseid oode ja eeposi ja epohhe ja epigramme ja epilepsiaid ja ebemeid ja eebeneid ja eetrit.. Jah, eetrit tahaks. Kuule, kivi, ega sul eetrit ole?! AH.."

... ta togib kivi varbaga, Travis ei ole ikka veel viitsinud ennast maast püsti ajada ...

"Noh, kivi, eetrit! On sul eetrit!? VASTA RAIBE"

Ta hääletoon on märgatavalt tõusnud. Travis ajab ennast rätsepistmesse ja karjub kogu kõrist:

"OO SUURED JUMALAD, TEIE VAHAKÜÜNLAD OLGU VAHASED JA LIBEDAD JA TEIE VASELIIN OLGU NAGU SHEIKSPIIRI TRAGÖÖDIA! ANDKE MULLE EETRIT!"

Ja rätsepistmes Travis jääb istuma, suits hambus. Ta kurgust on kuulda vaikset "(o)mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm"-i.

[tomz]

Sergei ei suutnud tabada kuhu ta oli sattunud. Ta mäletas ainult et ta oli küsimärgi sisse imetud.
"Vaevalt et see mind gnOOMI juurde või kuhugi juhataks" ütles Sregei veidralt rõhutades sõna 'gnoom', kui käis kerge surin.
- - _ - - _ - -
Gnoom kobas käsikaudu pimedas ringi. Tema hämming kasvas, sest talle ei sattunud käe alla midagi. Isegi põrandat või maapinda mitte
"Selline küll ei saa üks õige ondatra kodu olla. Mina ikka arvasin et see on siuke ümmargune tuba kolme uksega ja pehme vaibaga põrandal"[(tema häälele tekkis tuhm kaja taha ja jalge alla mingi pehme tunne)....
- _ -
Sergei kuulis, et keegi räägib midagi. Keegi pisike.
_--_
"..... jah!.. vaibaga, ja siis toal ma arvasin et ikka on kaks ust ja keskel ümmargune laud ja laual hubisev küünal...."
///
Laual süttis tilluke küünal. Hubisev. Näib et gnoom oli esimene hing, kes mõtles välja milline võiks olla ondatra kamber, mis seepeale saigi sellise vormi. Samas ta ei mõtelnud seda iseseisvalt välja. keegi pani selle mõtte talle pähe. Aga miskipärast nägid Sergei ja gnoom et nad on ühes toas teisel pool lauda... Mõlemad ehmusid, aga gnoom suutis end ennem koguda:

"Kust sa siia said?!"
"Mis sa minu küsimärgi sees teed?"
"Mis sa mu kodus teed?" bluffis gnoom.
"Sinu kodu?!"
"Minu!"
"Ära karju!"
"Ära ise Karju"
"Kuradi gnoom!!"
"Kuradi... Sergei. Sul Sergei nägu."
"EI ole!"
"ON küll!!!" karjus gnoom ja ajas laua toa keskel ümber ja jooksis ühest uksest välja.
Sergei, arvates, et teda rünnatakse, jooksis teisest uksest välja.

[samwise]

Travis Brock ei saanud jumalatelt oma eetrit. Sellest tulevad omad järeldused, raudselt.

Travis tõuseb püsti, öögib natukene aega, ohkab, ja hakkab jalutama. Ühel hetkel silmab ta lillat juuksepahmakat. Kisab:

"SEE ON JU KUNST!"

Pistab pahmaka poole jooksu, u 4 meetrit enne pahmakat hüppab käed ees õhku!

Lendab kõrge kaarega lilla puhmaka suunas .. ja potsatab suure pauguga paarkümmend sentimeetrit puhmakat kandva isiku jalgadest eemale. Travise huultelt kuuleb:

"Aia, kõtu sai aia.."

On kuulda nuuksumist..

[tomz]

Küsimärgist, mis selleks hetkeks jäi Travise pea kohale, vupsas välja tilluke mehike, gnoomi moodi, ja potsatas kunstnikule otse selga. Küsimärk haihtus

"Vabandust" kostis mehike kohmetult. "KUS MA NÜÜD OLEN?" karjus ta siis, olles aru saanud, et ta ei ole sealsamas kust ta sisse oli läinud.

///

Sergei, jooksnud uksest välja, leidis end... metsast. Tammejuure vahel. Ja karjatas kiledalt.

[samwise]

"Kas miski on minu seljas? Miks on miski, mida ma ei ole kutsunud, kuid miski, mis on reaalselt olemas ja mida ma adun oma hallollusega, minu seljas. Ja miks ta räägib? Miks peab ese, mis minu seljapeal...

KAS SEE ASI MU SELJAPEAL LIIGUB! NIHKUB MU ISTMIKU POOLE!??"

Travis lebab näoli pinnases. Ta ei julge pead tõsta.

"Õnneks ma olen kindlas kohas. Mittemiski ei saa mind, intelligenti, puudutada. Mina kannan endas edasi maailma tarkusi, mina olengi maailma tarkus. Need kuradi kriitikud võiksid ennast pohlamoosiks keeta ja verivorsti kõrval end serveerida.."

Travis vaikib paar hetke.

"Mul on kõht tühi."

Ja Travis taas nuuksub

[tomz]

Gnoom kõnnib Travise istmuku peale ja hüppab sealt suurepärase äratõuke saades maha.
"Ei mind sa ei söö. Mind sa ei söö!"

Samas silmab ta ondatraid kes lähenevad ning võtab sisse ülbe poosi, et nende ees ülbem näida. Või noh. Tähtsam. Kunstnikust, või lillajuukselisest ei näi ta enam välja tegevat.

Ondatrad liginevad ning silmavad samuti gnoomi. Seisatavad kahtluses. Kas minna?

Gnoomi teadmata kukub tal taskust välja roosa kreemikukkel. Travis märkab seda oma masenduse vahele.

[samwise]

"Kukkel???" lausub Travis. "Kas see on mulle? Kas ma võin selle ära süüa? Mul on ilgem nälg. Intelligendil ei ole raha söögi jaoks."

Travise suunurkadest immitseb ila.

Väga vaikselt hakkab Travis sonima:

"Kukkel, kukkel, oh suur kreemikukkel
sokkel, sokkel, minu suu on kuklisokkel
pista kukkel mulle suhu, tasun sulle heldelt
sokkel nõuab toitu, loovuta see kukkel kergelt."

[tomz]

See sonimine jõuab ka gnoomi tillukestesse kõrvadesse. Ja oma kavala mõistusega mõtleb ta kohe välja...:

"Vaata. Ma annan sulle selle. Aga sina. Sa ütle neile ondatratele, kes sealt tulevad midagi üleolevat. Midagi kunstilist. Näita et sa oled minu võimas sõber."

Ja ta käsi krabab maast kukli ja liigub aeglaselt Travise suunas
- - -
Ondatrad jõuavad lähemale - nad otsustasid et ikkagi peaks oma silti küsima.
.---.
Paanikas ja kisendav Sergei paneb plagama, komistab tassi taha, mis maas vedeleb, ja plagab edasi. Ta ei tea veel et tegelikult ta jõuab tagasi lõpuks ikkagi sinna, kus teised on - lagendikule.

[inZtance]

Händrju vaatab kõike tegevust kelmikalt peal ja pärast ühe mehe salme jookseb ta lähemale.

"Mees, sa oled riimimeister ju. Kust selline.. õiäi.. anne.. hmm .. Mu endise naise nimi oli Anne.. Ta suri. Kopsuvähki... või oli see krabi.. Ma ei mäleta enam. Ning mis kivi siin maas on. Seksikas kivi on. Ma tunnen homoerootilist lõhna selle poolt hõnguvat.. mmm... või.. ehh .. see tähendab õäkk.. Naisi on siin vä?

Händrju vaatab vabandavalt ringi, ise kivi poole vaikselt liikudes. Kivi tõuseb aegamisi jälle püsti ning vaatab otse Händrju suunas.

"OIIIII!!! Homo! Kui tore! Mees sa oled üdini homo ju. OIOIOI! Kui TORE!"

Händrju läheb pealaest kõhuvatsani punaseks, roheliseks, seejärel uuesti roheliseks ning jälle punaseks.

"Misasja? Homo, kus-kes? Mina olen täis hetero ja rohkemgi veel! See riimimees siin on üdini homo. Ja rohkem. Vaata ta pulstunud näkku. Ära aja mingit rõvedust minu kaela, mees!"
Kivi jälgib pealaest nabani Travist ning liputab oma rasvaste kätega.

Kaugusest kerkib hallikat sudu. Keegi on liikvel. Või on see lihtsalt sudu.

[samwise]

Travis vajub mõttesse. Pühib ila suunurkadest ära, vahib kuklit ja köhatab hääle selgeks. Ta ootab, kuni ondatrad lähemale jõuavad. Kumiseve ja tõsise häälega hakkab ta rääkima:

"Oo ondater, ondater! Miks tulete teie siia, kus oleme meie? Kas te tulete sõbra või vaenlasena. Kõnelge, oo ondater, ondater! Mis toob teid siia. Rääkige meile, me kuulame huviga. Ja äkki saame isegi aidata. Ja kui ei saa aidata, siis lahkugem tuttavatena, või siis, oo ondater, ondater, sõpradena. Aga istugem nüüd maha, veeretagem mõtet. Veeretagem pisikene mõttekene suureks mõttekeraks, mis ühendab nii sind ja mind, nii teda ja neid. Oo ondater ondater! Istume maha, räägime! Ja ärge küsige meilt liiga palju, sest liiga palju küsida on ebaviisakas. Suur Travis Brock, Kuningriigi ametlik kroonik ja sõnasepp on rääkinud!"

Travis istub maha, paneb suitsu ette, viipab kaaslastele, et nad istuksid. Ja jääb rahulikult mõtlema.

*prööt*

*hõkk*

Kostub Travise suust.

"Vabandust, Jumalad, nad räägivad minuga, ondater, ondater..."

[tomz]

Kirjutaja ondatra jookseb Händrju juurde, kisub talt kelmikalt varbavahelt sinna ununenud sildi, tõmbab 'nugise' maha ja maalib selle kohale "ondattra" pomisedes enda ette: "Onnnn...-dddõddd-daaatt....-rr...raaa.!... oi kui ilus"

Teised kaks kõnnivad gnoomi ette ja jäävad seisma.
--
Sergei jookseb ikka veel.Lagendiku suunas. Kiiresti. Mitte tuulekiirul aga Sergeikiirul.

[inZtance]

Üks ondatratest hakkab jeblama.

[samwise]

Travis on endaga väga rahul. Rahulolu transformeerub tasapisi kirjanikuängistuseks. Ta vaatab teda ümbritsevaid isikuid väga kahtlustavalt ja ühel hetkel kriiksatab:

"DILETANDID! KRIITIKUD! KULTUURIPÕLGAJAD!!"

Travis sülitab vihaselt enda ette maha ja imeb sigaretti edasi.