Postitas Aurin 22:18 1. Aug 2008
Meeldetuletus maailma hetkeolukorrast:
Ja kui Inimesed olid lõpuks alistunud Navni deemonitele ja suur kurbus oli haaranud paljude südameid, tegi kuninganna Helga lepingu kurjuse jõududega ja sai Navni käepikenduseks siinses maailmas, valitsedes Ajatut Põhjamaad. Ja tema käsul tõusis päike taas, sest ta teadis, et ilma valguseta sureks kõik sel maal. Paljudel ellujäänutel lubati lahkuda, kuid nii mõnigi jäi igaveseks kadunuks. Aranosti linn jäeti maha ja see langes varemeisse. Kuid kurjast valitsemine mürgitas ka kuninganna südant ja ta muutus õelaks, paranoiliseks ja julmaks. Räägitakse, et ta valitseb, tolles sünges ja varemeis kindluses nende maade suurima linna rusude keskel, kuid on oma kurjuses muutunud nii paranoiliseks, et hirm keelab tal väljumast oma tumedast kambrist, ja ta suhtleb vaid oma lähimate teenritega. Räägitakse, et ta on muutunud natuke rohkemaks kui varjuks, vajades oma lõputute piinade leevenduseks inimverd. Mööda maid on hakanud hulkuma pimeduse ja udu olendid. Enam ei ole ohutu rännata mööda maanteid, sest paljud rändurid ja kaupmehed on jäljetult kadunud järsku tekkivasse udusse, et mitte kunagi enam oma koju tagasi pöörduda. Räägitakse, et just läbi udu toob Helga oma ohvreid enda juurde, et neid siis lõpumatult kaua piinata ja nii oma õelust rahuldades nad siis lõpuks verest tühjaks imeda.
Paistab, et jumalad ja lootus on Ajatu Põhjamaa unustanud ja selle õeluse mängukanniks jätnud. Kuid võib-olla pole kogu lootus veel kadunud?
(685) "Throw your soldiers into position from whence there is no escape, and they will prefere death to flight." - The Art of War