Pikemat muljetamist jätkuvalt ei tee, vastan vaid mõnele kõige levinumale mõttele.
Esiteks, ebasurnud pididki olema kiired ja tõhusad. Mängijaid oli suur hulk, nad olid hämmastavalt turvistatud ja päris paljud neist olid üpris kõrgel levelil. Kust pidime meie teadma, et tõhusa kilbirea asemel on tänapäeva seiklusmängudel moes paaniline hanerida?
Samuti surma saamise populaarsuse osas. Kuramus, seiklusmängul oled sa paranoiline ja ei lähe teistega pimedasse kohta, ei lase neid oma seljataha ja oled end iga hetk valmis end kaitsma. Kui su roll seda ei võimalda, püsid sa elus vaid tänu õnnele ja headele sõprussuhetele. Uimastamisest ja tapmisest veel nii palju, et päris suur osa mängijatest olid kas karastunud sõjardid ja/või rahaahned kuripahad.
Rolli loomisest veel nii palju, et Juunioril looks mina oma tegelase suures enamuses mängu jooksul. Ma olen üldse suur sellise impromise fänn, aga juunior on selleks eriti imeline. Lihtsakoeline maailm, mille lugu koosneb enamuses üksikutest seiklustest. Veidike ettemõeldud karkassi ja siis mängu ajal vastavalt situatsioonidele ja hetkeemotsioonidele tegelase ülesehitamine. Mul tekib vähemalt palju tugevam emotsionaalne side ja palju parem tunnetus. Seetõttu ei armasta ma ka väga ettekirjutatud iseloomuga tegelasi mängida, tekib kasti surutud ja kellegi teise jaoks teatri tegemise tunne ja seda ma niiväga ei naudi.
Ühesõnaga, eks me tee mängu, kus me ise käia tahaks. Ehk siis (vähemalt minu puhul) Seiklus! tüüpi LARPi, kus saab võimalikult vabalt rolli luua ja mängida, saab ka mängutehniliselt dragoni stiilis tegelast ehitada, möllata, enda elu pärast hirmu tunda, teistele mängijatele ilma GMide reeglivälist sekkumist kartes käkki keerata ja kasvõi ribadeks hakkida. Samas, ei taotle me väga põhjalikku tausta, millesse mattumine oleks mängijale hädavajalik ja ei nõua me kelleltki surmtõsidust oma rolli mängides. Ja eks igaüks teab, kas talle meie mängud sobivad ja mis ta neist ootab ja saab. Loodan vähemalt ise, et mängijadki tunnetavad Eesti LARPi-maastikul mingi hetk tekkinud tühimikku selliste mängude osas ja usuvad meie üritusse seda täita.
Arvestage sellega, et ega me ei lõpeta ennem, kui teissuguse mängude stiiliga vahepeal harjunud mängijad oskavad ja teavad olla jällegi piisavalt organiseeritud, oskuslikud, paranoilised ja muidu seikluslikud.
Eks me ürita vist midagi vanemat ja väljasurevat taas hingusele puhuda.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.