Jaa, larp on tore asi
See mäng oli ka tore. Esimesed 3-4 tundi hõljus allergianohune vetevaim küll niisama ringi ja vaatas vaeseid surelikke karmi palavikulise pilguga ega rääkinud väga midagi (No mida sa räägid kui diktsioon ootab veel allergiarohtu. Selle saabudes - mida väga mitu GMi otsisid ja kohale toimetasid - TÄHH - olukord normaliseerus).
Esimene üllatus nii Necrole kui GMidele oli muidugi see, et kojujõudnud vetevaimust suppi ega õllet ei tehtudki, pigem oli vastuvõtt stiilis: Teretulemast koju ja hakkame nüüd ühiselt inimeste ja nende reostamise vastu võitlema,
Alati tõestab end väide, et kui tegevust tahad - TEKITA. Aeg-ajalt piisab metsas minestamisest.
Au ja kuulsus Metsavanale, kes mu natuke rohkem ellu äratas ning kelle ümber sai siis pikka aega uduna heljutud.
Paar moraali: 1) ka udukogudel on kõrvad
2) teadus tapab (vähemalt ajutiselt)
3) kunagi ei tasu suppi keeta sellest, kes võib sulle elusana vajalikum olla.
4) laps, kes otsib jänest, võib olla tähtsam, kui keegi arvata oskab - nii vähemalt arvavad vetevaimud
Igatahes mäng oli vahva, kõigiga ei jõudnud suhelda, kuid see ei olnudki ühel vetevaimul võimalik, lihtsalt roll ei võimaldanud.
Au ja kuulsus GMidele, sest kui surnud nad lõppeks olid, nägin ma ise koos nendega mängupaigast lahkudes.
Ootan järgmist mängu, seniks - larpilisi unenägusid ja muud toredat kõigile!
Alla kirjutanud
Merenwen, kohaliku järve üks kahest vaimust