M...ookei. Kui mängu lõpus küla varemete juurde tulite, olid kohe kaks tüüpi meil selja taga. Hängisid näiliselt niisama. Endal olid silmad krõllis peas ja hambad verel. Kogu see aeg kui meie paladinid ümber liikusid, et poleks kedagi selja taga, liikusid ka teie omad ümber, täheldasin.
Melian oli juba relva tõstmas kui tema poole mingi hetk pöörasin, mille ta küll alla lasi, aga no näost luges välja, mis plaanis.
Seega isiklikult arvan, et kalliskivid poleks meid päästnud. Kui oleks need välja võtnud ja teile andnud, oleks meid ettekäändega maha tapetud, et ju meil on neid veel. Tegelikult olime meie ainult üliväike osake oma ordust. Me poleks saanud midagi lubada või anda, oleksime ikka pidanud teid oma kunni juurde viima või ordupealiku Püha Inkvisiitori juurde
Aga vaevalt, et te selllega oleks leppinud.
Ehk siis me eeldasime, mis plaanis, aga püüdsime teid kuidagi ümber rääkida. Ei õnnestunud. Mis seal ikka.