Postitas Sorontur 17:11 1. Mär 2005
Niisiis, siin on kauaoodatud kokkuvõte viimasest mängust ja ühtlasi ka kampaaniast.
***
Ajatu Põhjamaa Kroonika
Ernest I Kadunu valitsemisaja lõpp.
Täielikud teadmised sellest sündmusest ajaloos puuduvad. On liikvel mitmeid legende ja oletusi, kuid seda, milline neist ka tegelikult õige on, teab vaid Aeg.
Kummalisel kombel lõpeb kuningas Ernest Esimese valitsus tema naasmisega Aranosti. Ta ei tulnud üksi, pigem nägi kadunud valitseja saabumine välja kui räsitud sõjasalga kojutulek. Loss hakkas koheselt uudistest kihama ning uudishimulikud said kuulda mitmeid seiklusrikkaid lugusid kõigest imepärasest, mida rändurid oma teel kohanud olid. Isegi nõuniku ja printsessi kihluse väljakuulutamine, mis just hetke suurimaks sündmuseks oli olnud, jäi kõige selle kõrval tahaplaanile. Viimaste aastate jooksul mõnevõrra allakäinud õukond pidi ühe päeva jooksul üle elama rohkem vapustusi kui neid terve kuninga eluaja vältel tabanud oli. Igatahes pööras kuninga naasmine pea peale nii mõnedki plaanid ja andis lootust neile, kes tema tagasitulekut pikisilmi oodanud olid.
Järgnev pärineb suulisest allikast.
Linnavaht Arvalani kesklinna patrullist kirjeldas toimunut: “Seisin mina parasjagu Östmani pagari ees öises vahis, nagu tavaliselt, kui äkki näen, et lossimäe ümber on jube pirakas poolkera tekkinud. Oli siuke klaasjas asjavärk, seest ei paist’ midagist pääle musta udu, millest vahepeal nagu mingid hirmjubedad olendid paistsid. Täitsa õudne oli vaadata, aga mina olen kohusetundlik mees, vaat siuke ma olen ja mina oma postilt ei lahkunud, ei, mina ei läind’ kuskile.”
Tunnistajate sõnul lendas kuppel järgmisel päeva lõuna paiku suure kärakaga juppideks ning kogu selles keerelnud tahm lendas linna peale laiali. Põuast kuivad murulapid süttisid põlema ning ei-tea-kust ilmunud kuumad kivirahnud lõhkusid maju ja vigastasid inimesi.
Kui tuhk maha oli vajunud, nägid veel viimased linnast põgenejad, kuidas lossiväravast ukerdasid välja hallid kogud, kes hakkasid mäest alla laskuma.
Ühelt esimeselt lossist tulijalt küsiti, et mis seal toimunud oli, kuid ainus, mida suudeti tema sonimisest välja lugeda oli see, et kuninganna Helga on kroonitud. Seejärel heitis vaene mees hinge.
Aranosti linn hüljati ning see langes kiirelt varemeisse. Kõik allikad linna ümbruses kuivasid, mistõttu inimesed olid sunnitud ka ümberkaudsetelt aladelt lahkuma ja paremaid elupaiku otsima.
Räägitakse, et kurjast valitsemine mürgitas kuninganna südant ning ta muutus õelaks, paranoiliseks ja julmaks. Navni olevat kinkinud talle ebaloomulikult pika elu, nii et ta hulgub endiselt tolles sünges ja lagunenud kindluses nende maade suurima linna rusude keskel. Oma kurjuses olevat ta muutunud niivõrd paranoiliseks, et hirm takistab tal oma tumedast kantsist väljuda ning ta suhtleb vaid oma lähemate teenritega. Öeldakse, et ta on muutunud vaid natuke rohkemaks kui vari, vajades inimverd oma piinade leevenduseks.
Mööda maad on hakanud hulkuma sünged olendid. Enam ei ole ohutu mööda kõrvalisemaid teid rännata, paljud seiklejad ja kaupmehed on kadunud jälgi jätmata korraga tekkinud müstilisse udusse, et enam mitte kunagi tagasi pöörduda.