26 oktoober Viljandis larp

[Tagtag]

jajah, mina kui Gm ei tea kust kohast tulid lisa HP'd tean ainult et võluritel oli maagilised armorid 2ap'd

[Cercolus]

[Cliodna]

No siis on kaks võimalust: Kas inimesed ei saanud mängujuhist õigesti aru, või inimesed petsid mängujuhti ja kaasmängijaid.

Igaljuhul mõtlesin, mis ma mõtlesin, siis leidsin, et panen selle mängujutukese ikkagi siia, mitte Mängukroonikatesse. Kui on mingeid räigeid faktivigu, võite teada anda:

Kui paganast tervendaja Rebaseneeme Livi ja põrgutule looja/kaosejumal Mephistophelese ustavad teenrid necromancer Harrakas, võitleja Garoth, tulemaag Rääk ning niisama-eepiline-tüüp William külla jõudsid, oli mäng juba alanud.
Litsiküla (mille nimi kusjuures ei olegi nii ropp, kui alguses tundub, sest antud sõna tähendas algselt lihtsalt ,,emast koera’’) on väike asula, mis asetseb järsu kuristiku serval kõrgustikes ning kust avaneb imekena vaade.
Kui omapärane kamp külale läheneb ilmub vaatevälja salk relvastatud inimesi, kellest üks, maagi välimusega isik, saadetakse kambale vastu. Teised järgnevad talle kõhklevalt tagapool.
Kamba käest küsitakse, kes nad on ja mida nad teevad selles suuremaltjaolt rahumeelses külas. Kaosekummardajad tutvustavad üksteist ja Livit. Tuleb välja, et neile vastu tulnud relvastatud isiksused ja maag on pärit sellest küllaltki rahumeelsest külakesest ning nende küla rüüstavad bandiidid, kuid kuna elanikud on küllaltki rahumeelsed pole neil piisavalt relvajõudu bandiitide võitmiseks.
Kaosekummardajaid see rõõmustab ning koheselt hakatakse maagist saadikust välja tegemata arutama küla vallutamise ja maade jagamise üle. Kui küla ei suuda isegi väikese bandiidikambaga hakkama saada, mis siis saaks, kui nad veel ise seda üheskoos ründaksid.
Diplomaatilisi arutlusi hakkab vaikselt segama taustalt kostev jutuvada, õigemini monoloog, mida näib pidavat üleni musta riietatud sinaka nahaga inimene.
Kaosekummardajad ütlevad külaelanikele otse välja, et kui nad soovivad (võibolla, väga väikese tõenäolsusega) ellu jääda, tuleb neil pöörduda ümber Mephistophelese usku.
Pärast pikka vaidlust otsustatakse, et külaelanikud on tolvanid, kuna nad ei suuda kaosejumala nime õigesti hääldada ja suundutakse hoopis sügavamale mägedesse bandiidijahile.
Tervendaja jääb teistest maha, et hoiatada külaelanike ja maagi kaosekummardajate halbade kavatsuste eest, kuid ta saadetakse külma suhtumise saatel minema.
Mephistophelese-usulistega tuleb kaasa ülijutukas sinise nahaga rändur Tyr, kes ei väsi igale ettejuhtuvale olendile kordamast lugu, kuidas ta nahk koledalt siniseks loitsiti ning kuidas see needus tal iga päevaga tervist hävitab, kuni ta lõpuks ära sureb. Samuti kuuluvad tema repertuaari reisikirjeldused kõrberännakutest, elevandiluust linnades, jääkarujahist ja külmadest tundratest. Tervendaja ei tea loomulikult midagi elevantidest, ega jääkarudest ning ei häbene küsida (mis siis, et ta sellega täieliku tohmani mulje jätab).
Vahepeal mainib Tyr ka tohutut pärli, mille peale kaosekummardajate tulemaag Rääk ärevile läheb, kuna pärl võis olla Must Lootus, vägev maagiline ese, mida Rääk taga otsib. Tyri väitel polnud pärli juures midagi musta, pigem oli see Valge Lootus. Pikapeale muutub tema lakkamatu vadin väheke tüütavaks, kuid samas on lood iseenesest lõbustavad.
Noore ravitseja õuduseks tapavad kaosekummardajad teel mägedesse noore poisi, sest neil on vaja ohvriks kellegi pead, ning hiljem tehakse nooruki laibast zombi, kes nende asju kandma pannakse. Ebasurnule pannakse nimeks Mügri.
Mägedesse jõudes aga satutakse kokku ühe elusolendiga. Vähemalt ta paistab esmapilgul elus, sest ta häälitseb ja liigub ringi. Väike, küürakas ning muutuva nahavärviga olevus, kes näib olevat võimeline ütlema vaid ,,Akatkakatkaatatatakta’’ ja paaril korral ka ,,Tervist’’. Keegi ei tea, mida see elukas endast kujutama peaks. Küll proovitakse teda tuhastada, laavasajuga üle kallata, tulepalliga loopida, igatpidi lüüa, lõikuda, tükeldada aga ilma igasuguse tulemuseta. Viimases hädas kaovad osa kaosekummardajaid ühes olendiga natukeseks ära, kuid tulevad õigepea tagasi, tunnistades lööduna, et olid üritasid elukat kinni siduda ja silla alla rippuma panna.
Pärast seda, kui noor tervendaja on eluka pulssi ja hingamist kontrollinud (südamelööke pole paksu naha tõttu tunda, hingamine puudub) jõuab ta otsusele, et Akatkakatkaatatatakta (nagu tervendaja teda kutsub selle häälitsuse järgi, mis ta kuuldavale toob) on surnud ja arvatavasti zombi. Kuid zombid sellist tagumist ju välja ei kannataks, ega? Seega see idee visatakse küllaltki kiiresti peast. Selle asemel panevad kaosekummardajad oma isikliku zombi (kes on selleks ajaks juba luukere, sest tulemaag on ta laavasajuga üle kallanud) seda elukat valvama, et too liiga pealetükkivaks ei muutuks. Samuti väidavad kaosekummardajad, pärast lühikest selleteemast arutlust, et elukas on nende oma. Tulemaag Rääk väidab, et olevuse sees on Must Lootus, millele järgneb veel üks katse olevust igatpidi taguda ja lõhki lõigata.
Mäetippu jõudes kogub tuure vaidlus küllaltki tühise asja peale – nimelt tahab Tyr esiteks süüa, siis bandiite jahtida, aga Garoth nõuab enne võitlust, siis sööki. Tervendaja julgeb tülisse oma panuse anda, teatades, et temaarust peaks ka esiteks sööma, sest tühja kõhuga on halb kurjuse vastu võidelda ja saab selle eest kaosekummardajate käest peapesu. Lõpuks küll üldjoontes otsustatakse söömise kasuks, aga selleni asi ikkagi ei jõua, kui mitte arvesse võtta silla peal söödud küpsiseid.
Mööduvad külaelanikud ühes maagiga ja tervendaja võtab hetkeks aja maha, et Mephistophelese teenrite juurest ära hiilida ja maagile pihtida, et ta ei soovi kaosekummardajatega enam midagi tegemist teha. Et nad on moraalivastased ja tervendaja käib nendega kaasas vaid seepärast, et üritada necromantiast leida mooduseid tervendamismaagia edendamiseks, ega taha elusees olla valitsetud kellegi taolise poolt, nagu seda on William, Harrakas, Rääk ja Gareth. Kaosekummardajad tuleb peatada. Neiu lubab maagile, et toob talle võimalikult palju mana taastavat jooki, mida Harrakas pruulida suudab ja siis võib proovida Mephistophelese ustavatele käsilastele vastu astuda.
Tyr räägib, et ta saab oma needusest lahti, kui ohverdab viis inimest, ning neid õnnetuid ohvreid hakataksegi otsima.
Necromancer Harrakas annab tulemaagile suures koguses manajooki. Ka tervendaja saab pärast ilusasti palumist umbes ühe kuuendiku pudelitäiest.
Silla peal juhtub üks märkimist väärt vahejuhtum: nimelt vajub kaosekummardajate isiklik luukere surnult maha, pärast seda, kui Akatkakatkaatatatakta, kes on neid kogu selle aja jälitanud, teda puudutab. Surematu olevus silkab eemale.
Silla all toimub lühike lahing, mille käigus saab mitmeid inimesi surma ja ohverdatud. Tervendaja ei kannata laipade nägemist ning elustab nad. Selle teo eest riieldakse temaga kõvasti ja teatatakse, et ellu ärganud laibad muutuvad Akatkakatkaatatataktadeks, mida tervendaja küll päriselt uskuma ei jää, aga rohkem ta lähiajal elustamist ei ürita. Tekitatakse uus zombi, kes pannakse ka relvi tassima. Tema nimeks saab samuti Mügri.
Taaskord kohtutakse külaelanikega ning tervendaja hiilib maagi juurde, samas kui kaosekummardajad silla peal räägivad. Noor tervendaja ütleb, et ta sai manajooki ning ootab sobivat võimalust nende poolele asuda. Samuti annab ta sosinal aru kaosekummardajate oskustest ja nõrkustest, lepitakse peaaegu isegi kokku, et ta hakkab maagi õpilaseks, kui kord kaosekummardajatest lahti on saadud, kuid siis märkab Garoth (?) viimaks ravitseja puudumist ja tuleb talle järele. Küsib kahtlustavalt, ega ravitseja neid ometi reeta ei kavatse ning tervendajal ei jää muud üle, kui jätta tuutori-vahetus-arutlused järgmiseks korraks.
Edasi hakkab peale segaduste ajastu ja lahingud, mille käigus saab surma ka suur osa külaelanike, maagiga esirinnas, kes langeb tuhastunult maha ja tervendaja ei saa selles suhtes midagi teha, kuna tuhahunnikud juba ellu ei ärata. Samal ajal peavad kaosekummardajad taganema tagasi mägedesse, kuna külaelanikega vastassuunast tuleb salk kilpidega inimesi, kelle vastu igasugused loitsud kasutud on. Kaosekummardajad taganevad jahmunult, siis juba jooksevad elu eest, aga William saab kõigest hoolimata hukka.
Tervendaja jääb ülejäänutest maha ning, märgates, et teda ei jälitata enam, istub mäe tippu maha, keeldudes kangekaelselt Williamit elustamast. Nüüd tunneb tervendaja, et ta on viimaks ometi kaosekummardajate mõjualast välja jõudnud, ega pea enam kartma zombistamist, laipu, ega tõrelemist.
Neiu ei saa aga kaua rahus istuda, jalgu puhata, keelt manajoogi ja veega kasta, sest juba näeb ta silla poolt lähenemas salka inimesi. Kas joosta ära, või jääda paigale? Tundub, et tegu pole nende kilpidega isikutega, kelle eest on vaja põgeneda. Tervendaja ootab, kuni nad tema juurde jõuavad. Tuleb välja, et salk on pärit naaberkülast ning tervendaja kambaga kaasas olnud manatargale detailse ülevaate kogu sellest kaosest, mis Litsiküla ümbruses toimunud on ning ta võetakse rõõmuga salka vastu. Olukord tundub küllaltki lootusetu, sest kaosekummardajatele naaberküla inimesed vastu ei saa.
Läheneb salk kilpidega inimesi, kes väidavad, et nad on jumal Odini saadikud, küsivad, kes naaberkülaelanikud on ning kellesse nad usuvad. Tervendaja vastab, et ta on pagan, usub haldjatesse ning hingedesse, külaelanikud teavad aga rääkida, et neil polegi kindlat usku, kuigi viimane usukuulutaja (kes aasta eest katku suri) oli Taara-usuline. Vannutakse, et nemad ei olnud need, kes olid usukuulutaja surmas süüdi. See teade rõõmustab tervendajat – tähendab, et külaelanikud on teadlikud paganlusest ning ei suhtu sellesse vaenulikult, erinevalt Mephistophelese kummardajatest.
Odini saadikud tahavad teada, kuhupoole läksid ,,mustad inimesed’’, kelles tervendaja tunneb ära kaosekummardajad. Tervendaja ütleb, et viimati nägi ta kaosekummardajaid minemas selles suunas, kust odinlased just tulid, mis on ka tõsi. Samuti järeldub kilpidega saadikute jutust, et nad on kaosekummardajatele ajujahti pidanud ning päris mitu neist hukanud. See teade rõõmustab tervendajat.
Aga Odini uskujad väidavad, et nende ülesanne on inimesi Valhallasse juurde tuua, neile ei mõju maagia, ega relvad ja nad nõuavad ühte ohverdust oma jumalale, muidu peavad kõik külaelanikud oma eludega maksma.
Ohver tuuakse ning odinlased lahkuvad. Surnud õnnetuke tuuakse aga vägagi ruttu elule tagasi ning hakatakse uuesti tegevusplaani arutama.
Vahepeal möödub külaelanikest mitu salka, kellest ühte paar hetke ekslikult kaosekummardajateks peetakse, teine väidab, et Odini saadikud rõhuvad nende küla. Hiljem nähakse odinlasi lahingut pidamas.
Külaelanikud tahavad appi minna, kuid ei tea, kumbale poolele astuda. Kuna lahing on juba küllaltki lõppenud ja Odini sõdalased eemalduvad otsustatakse, et äratatakse üks laipadest ellu, küsitakse tema käest, miks ta tapeti ning selle järgi otsustatakse, kas elustada ka ülejäänud.
Aga mõte jääb katki, kui odinlased lubavad külaelanikud maha lüüa, kui nad laipu kasvõi näpuotsaga puutuvad.
Õigepea väsitakse mägedes kõndimisest, odinlased tüdinevad kaosekummardajate jälitamisest ning suundutakse kõik koos tagasi Litsikülla, kiige juurde. Tervendaja tahab enne veel ühe viimase asja ära ajada. Ta võtab oma tuutori, necromancer Harrakaga, sideloitsu teel ühendust.
Õigepea, nähes necromancerit lähenemas, suundub ta rahulikul sammul oma tuutori juurde, kes avaldab imestust, et tervendaja endiselt elus on.
Külakiige juurde suundudes võtab tervendaja aga südame kokku ja lööb oma tuutorit sauaga. Korra. Kaks. Veelgi. Igaks juhuks. Siis, kindel, et tema tuutor peaks nüüdseks olema teadvusetu, pöörab tervendaja võidukalt selja ja teavitab valjul häälel oma võitu…vaid selleks, et surra, kui Garoth ta oma mõõgaga tapab. Ka naaberküla manatark hukkub, olles tervendajale appi tulnud.
Aga necromancer on täiesti terve, vaid pisut jahmunud, et tema enda õpilane talle kallale tungis, sest nimelt on tal kaitsvad loitsud peal ja saualöögid viga ei teinud.
Sellega tervendaja elu veel päriselt ei lõppenud, sest nimelt äratati ta zombina ellu ning ta pidi aru andma nii oma tuutorile kui ka kõigile ülejäänud elus kaosekummardajatele, miks (pagana pärast) ta oma juhendajat sauaga backstabida üritas. Olles lühidalt aru andnud, et ta peab Mephistophelese kummardajaid moraalivastasteks, kurjadeks olevusteks, kelle võimu all ta elada ei sooviks sai Rääkil kannatus otsa ja ta kallas tervendaja laavasajuga üle, tappes ta uuesti.
…et ta taaskord ellu äratataks, luukerena. Neil pole teadupärast keelt, ega rääkimisvõimet, seega ei jõudnud vaene, õnnetu, endine tervendaja oma lõualuidki lahti teha, kui ta ära tuhastati ja sellest lõputust, ebasurnuhäbist päästeti.
The End.

[Himot]

Tänud suure vaeva nägemise ja oma eluloosse pühendamise eest!

[Cliodna]

[Himot]

Järgmine kord avaneb sul juba võimalus 8.oktoobril Tolkieni ainelises rollimängus "Saatuste ristteed" !!!

[Cercolus]

[Dwar]

[Cercolus]

Tänan.