Veidi kummaline on see, et surma(loe: mõrva)juhtumitesse suhtuti kuidagi jube kergelt. Näiteks löödi maha kääbikute šamaan ja ei tehtud nagu teist nägugi, veeti lihtsalt laip kuhugi jalust ära ja ei tuntud nagu erilist huvi kes ta siis maha ikkagi lõi. Süüdlased võiks ju ikkagi üles otsida ja nende üle (oma)kohut mõista, mis need mõrtsukad ikka metsas vabalt ringi luusivad. Ja üks teatud puuraidur andis kirvega pähe paarile aadlikule - keegi ei teinud teist nägugi ja puuraidur põletas rahulikult nurga taga oma lõket. Kas siis enda turvalisus ei huvitagi? Äkki tuleb ta uuesti ja teeb veel veidi kirvetööd? Aiaa.
Mõelge selle peale, kui keegi nurga taga ilma näiva põhjuseta maha lüüakse, siis võib seda veel juhtuda , kellegagi kes seda ei ootagi... süüdlane tuleks igal juhul välja selgitada ja teda karistada või vähemalt midagi ette võtta, et taolised asjad ei korduks.
Võsapreester Holger (mures oma seljataguse pärast)