A mina aina ludritasin
Olin nimelt sheriffi bandes ja kui too kuskile läks ning tahtis, et keegi leegrit valvama jääks, olin mina alati see vabatahtlik...
Siis hakkasin muret tundma, et kuhu põrgusse isand kadus koos ülejäänud kambaga, vaatasin, et asi on kahtlane. Ja läksin siis ise uurima, et mis, kes ja kus. Ühtäkki ei jaganud ma matsu välja, kas oli parajasti IG või OG-noh, ühed istusid maja ees lõkke juures ja ütlesid, et nad on surnud, ja mingid tüübid näisid veel metsas ringi tuustivat. Edasi liikudes sattusin muidugi kunn Richardi laagrisse. Seal kah algul ei jaganud ma matsu ära, aga siis mõtlesin ruttu legendi välja, et otsin sheriffi ja et too on mulle kahe kuu palga võlgu, ning et jäin sherifi laagrit valvama ja jõin end segi, mistõttu ei tea sedagi, kes pagan on siin kuningas. Eks siis astusingi Richardi teenistusse. Seal tegin argliku katse päästa üht Vassilit (valges mantlis ja punase salliga), kes oli kah meil sherifi kambas ja kes püüti kinni kui luuraja-aga noh, teda siiski piinati ja lõpuks üks surmafanaatik löi ta maha. Siis sai hiljem koos kuningaga ringi tuuseldatud, ühel hetkel kaotasin taas omad silmist ja kui taas kunni laagrisse jõudsin, olid kõik seal... teeröövlite küüsis, kes küsisid, kelle poolt ma olen. Taipasin, et õige nime nimetamine võib mulle kergesti elu maksta ja ütlesin, et mitte kellegi poolel. Noh, ja kas siis tahetigi mind maha lüüa või ärgitas röövleid see, et mu käsi kogemata relva juurde liikus, aga sinna mu laip jäi.
Kui pole kindlalt piiritletud manalat, võib juhtuda, et vaene mängija ringi liikudes ühtäkki ei tea, kas on IG või mitte. Laibad ja elavad tegelased segamini on vähemalt minule veel harjumatu vaatepilt, eriti kui laibad mängualal lõkke ääres istuvad.
Samas-teatavad segadusehetked võivad mängule põnevust juurde anda. Näiteks hästi mõnus oli see, kui Päkka vangis istus ja seal appi hüüdis-kunni kamp algul mõtles, et see kostab metsast ja kui ma ei eksi, siis meist keegi lippaski ruttu metsa äärde, et vaadata, mis jama on.