Minu Larpariks saamisega oli vähe põnevam lugu.
kuuendas klassis tuli meie klassi uus poiss (Martin), ta rääkis mulle mingist pehmete relvadega võitlusest, kuid ei teadnud asjast midagi täpsemalt.
Hakkasin selle kohta uurima, ja sain teada et seda kutsutakse LARPiks ja see pole sugugi mitte vaid võitlemine.
Minu huvi rollimängu kohta süvenes.
Kohe rääkisin asjast oma nõbu juhani ehk
celecirioniga.
Ta oli ka asjast samapalju teadlik kui mina.
Järgnevalt valmistasime omale relvad.
Kuna ma ei teadnud relvade valmistamisest eriti midagi ja tahtsin ise midagi leiutada, mitte nagu enamus siin, et tulevad meeleheitlikult küsima, kuidas relva valmistada, lugesin netist et relvad valmistatakse lateksist.
Nimelt esimesed relvad (kirved) olid puust välja saetud kuju, millele mingit vannipadja küljest lõigatud lateksit peale liimitud, ja kileteibiga üle tõmmatud.
Odad oli suured puukaikad millel seda sama kahtlasest pehmendusest ots valmistatud.
Kilbiääred olid pehmendamata jne.
Harjutamisel olid täiesti tavalised marrastused, sinikad, muhud ja verejooksud, kuid meile tundus asi aina vingem
Ja nii kuni 2006 aasta kevadeni, enne jüriööd, kui juhan oma esimesel larpil käis, rääkis mulle kuidas asi tegelt on ning mu esimene larp oligi siis 2006 aasta jüriöö ülestõus.
Märkimisväärne on see, et kui tavaliselt minnakse oma esimesele larpile kas üldse mingi varustuseta või siis mõne üksiku esemega, olin mina valmistanud esimese larpi ajaks kümmekond mõõka, 2 vibu, hulga nooli, kirved, kilbid ja isegi selle suure sõjahaamri, mida piiksu käes näha küll ei ootaks.Tänaseks on seda larpikola nii palju saanud, et seepärast ka need rohked turuplatsipostid.
Ja seesama martin, kes mulle alguses larpist rääkis, käib ise vahest minujuures harjutamas ja pärimas larpi kohta.
Ja tänavune jüriöö ülestõus on ka tema esimeseks larpiks.