Postitas Sorontur 21:17 11. Aug 2005
Lõppsõna mängule "Kolm punast õuna":
Kusagil haugub koer. Kusagil kireb kukk, tervitades varajasi koidukiiri. Kuid siin valitseb vaikus. Vaikus, mille sarnane laotub vaid siis, kui on kadunud kõik mured, hirmud, vaenud ning nende kandjad, inimesed. Vaid tuul rändab unetult tühjades ja lõhutud saalides, kus esimene sügisene vihm tervitab sisselangenud katuste jäänuseid, kus seinad on tahmunud ammukustunud leekidest, kus prahi sees vedelevad küünlajalad, peeglikillud, kaunitest kostüümidest jäänud riideräbalad ning mõni üksik ehitud pistoda või tuhmunud ehe räägib suurejoonelistest ballidest ja vastuvõttudest, mida siin enam kunagi toimuma ei saa.
Nii seisab Alessia mõis, üksikud seinad ja tahmanud rusud meenutamas kunagisi hiilgeaegu. Kividel on mälu, kuid paraku ei suuda nad rääkida. Kui suudaks, oleks neil nii mõndagi öelda. Nad räägiksid reeturlikkusest, pahedest ja ahnusest, kuid ka rumalusest ja hoolimatusest. Sest nad mäletavad üht ööd, seda viimast ööd, kui mõisa ees tõusis korraga udu, mähkides selle enesesse, varjates seda kõrvalseisjate pilkude eest. Ka hirm tuli koos uduga, surudes ennast läbi kivimüüride ning haarates enda embusse kõik need aadlikud ja keigarid, kes kogu oma elu polnud muust hoolinudki kui tiitlitest, maadest ja varandusest. Ja hirmule järgnes häving. Puhusid kauged jahisarved, kui udust tormas välja õudseim jahisalk, kelle peale elavate silmad kunagi langenud on. Hallid ja elutud olid nad, riided rippumas räbalatena nende kondistel kehadel, mida katsid sügavad ja tumedalt veritsevad haavad. Tugev, iidne tammest uks lendas hingedelt kui puupilbas, kui see vaikiv ratsasalk mõisa kihutas. Mis seal toimus, sellest kivid ei räägi, ega räägi ka ükski elav hing, kuna pole veel kohatud kedagi, kes mõisast lahkunud oleks. Hajuv udu jättis endast maha vaid leekides mõisa, mille lävest ei astunud enam üle kellegi põgenev jalg.
Tukid ei olnud veel jõudnud jahtuda, kui hävingu ümber valitses samasugune inimtühjus kui selle keskel. Rändurid ja õnneotsijad, kes veel hommikul nautisid mõtteid kuulsusest ja rikkustest, mida kaunil hertsoginnal neile pakkuda oleks olnud, olid kadunud suurima kiiruga, kartes kohalike kättemaksu teo eest, mida nad ei olnud toime pannud. Kuid keda sa süüdistad? Vaime?
Nii ta seal seisab, vaikuses ja tühjuses, ootamas sügise tuuli ning talve lund ja külma, lootuses, et kui kevad saabub, tärkavad vähemalt lilledki kunagistel treppidel ja verandadel. Senikaua ta aga uinub.