Dragon.ee foorum

!!!MÄNG LÜKKUB NÄDALA VÕRRA EDASI JA TOIMUB 08.11.2008 kell 13.00!!!

"Saatuste ristteed" J.R.R.Tolkieni loomingu ainetel

Esimene Päikese Ajastu, 495 aasta.

Ka Sünklaane metsa on lõpuks jõudnud sügis. Puud langetavad oma rüüd saabuva talve ootuses ja üha enam rändlinde lahkub teadmata suunas. Ka kõige targemad ei oska öelda, kas lahkuvad nad vere kutsel või hoopis aimduses saabuva ees, kuid karta on, et sel aastal nad Keskmaalt rahulikku puhkepaika ei leia.

Samal ajal, kui Morgoth on tunginud Nargothrondi ja maad rüüstavad tema käsilaste väed, on ka Sünklaane metsadesse jõudnud kuuldused, mis sealseid asukaid sügavalt puudutavad. Varem säilinud lootused sõdadest puutumatta jääda on purunemas ja võitlus oma edasise püsimise eest vältimatu. Sünklaane metsade valitsejatel metshaldjatel on üha raskem hoida oma mets puhas sissetungijatest ja põgenikest, Esgarothi lähedal asuvad külad tühjenevad päev päevalt inimestest, kes linna kaitsvate müüride vahele suunduvad ning Raudmägedest on jõudnud kuuldused ka sealse Raudrusikate koja ettevalmistustest oma asustuse kaitseks.

Vaatamata maal valitsevatele ärevatele meeleoludele kulgeb osade selle asukate elu siiski omasoodu. Päkapikk Glanthur avab tavapäraselt koiduvalguses “Nelja Ilma” kõrtsi uksed ning asub keldrist mõduvaate üles vinnama, et aidata janustel ränduritel oma hinge- ja ihuhaavade eest hoolitseda ning põgenikel hetkeks peatuda ja ennast koguda. Siin saatuste ristteel on igaüks enda parim sõber ja suurim vaenlane.

Aeg: 8.november, 2008 kell 13.00-17.00
Koht: Viljandi Lossimäed
Tingimused osalemiseks: Rollile vastav välimus ja reeglitest kinni pidamine!
Osalemistasu: 25.- (Makstakse kohapeal. Tasu sees on jooksvad kulud ja hinnasoodustused kõrtsis!)

Rahvad:
Metshaldjad
Päkapikud
Inimesed
Orkid

Tegevuspaik:


Tegemist on väikese mänguga neile, kes rollimänguga väga pikalt tegelenud ei ole ja ehk Viljandi Lossimägede maagiaga tutvust teha soovivad. Mängijate eeldatav vanus on 12-14 aastat, kuid on ka vanemaid ja oluliselt vanemaid. Paljud rollid on juba kohalike huviliste poolt hõivatud, kuid veel on vabu kohti, mis täitmist ootavad. Kuna korraldaval poolel inimressurssi napib, siis on ka kohtade arv piiratud!

Pean veel oluliseks mainida, et tegemist EI OLE süžeeliselt filmide või raamatute põhjal tehtud mänguga, lihtsalt temaatika ja maailm on sarnane. Tegevused, tegevusajad ja isikud ei pruugi klappida nendega, mis raamatutes, nii et palun ses osas halastada ja mitte võtta pühaduse teotusena. Kes soovib osaleda saatku palun mulle sellekohane privaatsõnum ja saata võiksid need, kes 100% kindlad on, et mängust osa võtavad. Sõnum peaks sisaldama järgnevat infot:

1. Vanus
2. Rollimängu kogemus (mitu kuud/aastat/mängu)
3. Soovitav roll (inimene/haldjas/päkapikk/ork; kui endal mingeid mõtteid, milline sinu tegelase taust võiks olla)
4. e-maili aadress

Mängureeglid ja rolli koos maailma kirjeldusega saate mailile!

Parimat!

P.S. Ärge laske ennast heidutada asjaolust, et mängule on eelkõige oodatud need kes väga pikalt tegelenud ei ole. Tegelikkuses on kõik huvilised teretulnud ja rolle leidub igasuguse kogemusega mängijatele.

Minu andmete põhjal tõotab tulla hea mäng.Aga noh... selle määravad ju kõige rohkem mängijad ise.

Ise lähen kindlasti kohale.

Tore kuulda!

Ahjaaa, kellel mingeid küsimusi on, siis need võib esitada aadressil ain@vmg.vil.ee

Kas sa teed mingisuguse osavõtjate nimekirja ka?

Kuna paljudele planeeritud toimumiseaeg ei sobinud, siis lükkasin mängu nädala võrra edasi!!!

Uus aeg: 08.november kell 13.00 !!!

Homme läheb registreerumine lukku, nii et kel veel osalemissoovi on, see andku kiirelt teada!

Panen siis siiamaani ennast üles andnute nimed kah:

1.Taavet K.
2.Taaniel T.
3.Rauno P.
4.Karl-Henry T.
5.Jagnar R.
6.Aaro A.
7.Harri O.
8.Roven
9.Joonas A.
10.Lauri K.
11.Anna-Maria
12.Sten
13.Jane
14.Sille (Viljandist)
14.TagTag
15.Cercolus
16.Jürgen R.
17.TagTagi sõber
18.kuujapuu
19.Kaadit
20.Sille (Tartust)
21.preester
22.looom
23.Mario A.
24.Timmo
25.Toomas T.
26.Lauri
27.elisabeth
28.Edwin
29.Patrick-Joan T.
30.Tiit

Pilte paluks kunagi

copyn siis siia ka oma muljed:

Elroni kroonika:

Kehastasin heldjapreester ELRONI.Mulle meeldis väga. Kõik oli ilusti planeeritud, ei olnud sekunditki kus oleks igav olnud. Oli väga palju võimalusi improviseerida. Kõrts ja kõrtsmik olid lahedad (siin ka tänud Timmole ja Tomile). Timmo korraldatud võistlused olid ka lahedad. Kogu mängus oli see mõte olemas, mis pidi nagu lõpuks saama.
Samuti oli tore see, et kõik olid mingil määral oma välimusega vaeva näinud ja sobisid oma rolli. Minu arust täiesti suurepärane !
Ainult üks puudus on, aga sinna ei saa midagi parata: Orkid olid kõrtsis ! Seda oleksid nad pidanud veits mõtlema, et kas nad ikka sobivad sinna. Ja kuna nad olid seal , siis toimus ka enamus sündmustest kõrtsi ümbruses.
Veits naljakas ja väga huvitav oli ka see, et ma täitsin ülesande millel polnud mingit mõtet tongue.gif (nimelt kõmpisin alla terviseraja juurde, kus kasvab üks lahe hiiglaslik paju puu mille sisse saab ronida (püha puu). Ronisin siis sinna sisse ja süütasin oma küünlad. Pomisesin loitse ja aktiveerisin oma saua suitsupommi ja kõndisin suitseva sauaga ümber puu, et saada rääkima (talumehe jutu järgi) võimas tüdrukust maag kes on tumm ja kelle võimed on varjatud kuni ta rääkima saab. Siis ta kõndis 3 tiiru õmber puu ja sai kõnevõime! ja oh üllatust, ta ei olnud mingi maag ja tal polnud midagi tarka öelda biggrin.gif !)
Muidu enamus mängust püüdsime meie, haldjad, orki maagi hävitada. See oleks nagu peaaegu õnnestunud, aga Anna-Maria tegi väiks valearvaestuse wink.gif(mis on muidugi andestatav, kuna tal oli 5min oma rolli õppimiseks) , sest seda sai teha ainult ohvrikivi juures. Noh siis me passisime niisama seal kõrtsus ja kuulasime juttu, kuni prints oma meeltesegaduses kuulutas päkapikele sõja (wtf?). Õnneks ainult kuulutuseks see jäigi ja pärast olime ikka päkapikudega sõbrad. Igatahes, tolknes meiega vahel kaasas ka mingi poolhaldjas, kes tundis natuke maagiat ja oli palju kasuks. Too poolhaldjas oli oma pilli kaotanud ja küsis igaltühelt selle kohta. Siis ma sain teada mingist kivist mis pidi musta maagia peale immuunne olema ja hakasin seda pilliga seostama. Ja kuna päkapikud olid immuunsed siis arvati ka, et see on nende käes. Kaugemale see asi jõudnud ja me läksime tagasi kõrtsu, vaatasime turniire jms. kuni tuli kuninga poolt saadetud GM ja ütles, et orkid koondavad vägesid ja tahavad kõigele otsa peale teha ning nende juhiks on võimas maag. Ja siis me avastasime, et oih!, orkid on ju siin samas kõrtsus cool.gif . Ja tekkis paanika, kuid keegi viga ei saanud. Siis sain ma Musta Maagi oma jutule ja panin talle peale loitsu(puude sosin) ja käskisin tal mulle ohvrikivini järgneda. Siis avastas orkikari, et toimub midagi kahtlast ja hakkasid mind taga ajama. Muidugi ma põgenesin ja lootsin, et maag järgneb mulle, aga ei, Ta eiras mu loitsu. Siis ma peitsin end mäenõlvakul ja kuulsin taplushääli ja otsustasin kõrtsi puhkama hiilida. Seal oli jube palju orke ja orjakauplejaid kes sõlmisid seal liite. (siis ma kuulsin, et Ain ütles Tomile raadiovahendusel midagi ohvrikivist rolleyes.gif ja liikusin sinna(muidugi täitsa märkamatult). Seal olid kõik "head" ja valmistusid lahinguks. Passisin seal niisama ja kui lahing hakkas tõmbusin eemale. Ainuke loits mis ma seal tegin tabas musta maagi ja ta oli oimetu. Karjusin seal vabatahtlike järele, aga mid ei kuuldud. Siis sai vist lahing läbi (looom vist võitles seal veel kellegagi) ja kolme rassi käed tabasid musta maagi ja kui 1kord olid sõnad loetud, Üritas ta veel viimase katse teha meid hävitada, aga see ebaõnnestus ja ma lõin ta jälle oimetuks. Siis tehti lõppriitus ilusti ära, vabatahtlikud said surma ja maagi kuri hing lendas tagasi Angbandi.(Ma demonstreerisin seda ka pürotehnika näol). Lõpuks kõmpisime kõrtsu ja sõime tasuta toidujäänuseid. Siis aitasin veel kõrtsi kokku panna ja ära viia ning kuulasin aidas Lauri toruupilli-crazy-frogi. KÕIK.

Omalt poolt peaks siis ka mainima, et eile oli Viljandis väga tore. Mäng oli hästi koordineeritud, kuigi tegevus koondus ka minu arvates lõpuks liiga kõrtsi lähedale. Aga õnneks tegevust jagus Peale selle oli mängusiseselt üpris vähe kuulda OG juttu, mis oli väga hea.

Mängu jooksul sai saadud targemaks(juukseid Peremehe eeskujul närides ), varastatud Peremehe ihukaitsjale kuulunud piits ja küsitud igasuguseid uudishimust tiivustatud tobedaid küsimusi. Minu tegelase jaoks olid mängu vaieldamatud tipphetked maadlus-võitlus ork Gorghrimiga ja ilusa, kuid hullu külatüdruku ülekavaldamine, kui ta teda tappa püüdis, ellujäämise läbi ning sellele järgnev hiilimine ohvrikivi juurde, eesmärgiga leida üles Meister ning end talle kasulikuks teha. Samuti avaldas talle suurt muljet väga ilus sild, mis ka liikus Võiks mainida, et mäng lõppes naisork Sarfu jaoks edukalt, sest ta sai ausal teel vabaks, leidis üles Meistri ja jäi ellu...

Loodetavasti saavad varsti siia kuskile pildid ka üles, sest tundus, et pildistaja oli väga-väga ametis ja loota on lahedaid pilte

Oli jah väga tore.Mulle eriti meeldis see orjastamise nipp mida ma kasutasin oma kolm korda ehk siis lähen tüübi juurde "Kas sa sooviksid leida suurt varandust?" "Jah." "Tule siis kaasa ma siin ei saa rääkida äkki keegi kuuleb." "Okei!" lähme eemale nuka taha. "Näe vaata see varandus jääb sinna...Oh vaata mis seal on!...Uimasta!"
Ning kandsin tüübi jälle tagasi.Muidu oli lahe.Päris naljakas oli taga ajada ühte tüdrukut kes koguaeg meie käest põgeneda tahtis.See oli vist oma kaheksa korda.Vahepeal sattusime kokku mingite orkidega kellega väikese madina maha pidasime ning nad taandusid.Pärast poole nägime neid mõne korra veel.Lõpukaklus oli tase omaette.Seisame kottpimedal mäel järsku hakkavad mingid tüübid ümber meie kapsama ja vehklevad oma mõõkadega järgmiseks jooksid kõik mäele laiali ja käis kõva taplus.Lõin 3 haldjat(ja/või päkapikku) maha ning sain ise kõvasti haavata.Peale seda hoitsin varju elik.Mängisin surnut

Ootan järge!

ps.Oli isegi kaks või lausa kolm fotograafi!

Tõepoolest võeti üles nii liikuvat kui seisvat pilti ja loodetavasti manatakse need mingi võimsa loitsu abil ka siinsesse helendavasse raamatusse.

Mingi aeg kirjutan siia ka pikemalt aga nüüd vaja tagantjärele ära teha kõik see töö, mis kahe nädala jooksul tegemata jäi.

mulle ka mäng meeldis, ise olin UUS ork kes oli mingi segavereline ja kes pärast hp-de lõppemist veel 100 sekki edasi rajub.
kusjuures lõpus orkimaagi uimastasime me ise ära ja ta mitte ei eiranud loitsu.
meie orkid millegipärast ei olnud nõs ork mängma ja siis me istusimegi kõrtsi lähedal ja muud siukest staffi tegime ja saime lihtsalt lõpus surma.

Tore mäng oli! Pole ühtegi halba sõna öelda.

Ise mängisin siis ork Gorghrimi, kes oli orjakaubitseja Meori käes, koos teise naisorkiga Sarfu. Mängu algul sai siis selgeks tehtud, et orjade vahel on võrdõiglus ehk kõik saavad sama palju piitsa, kuid umbes 10 minuti pärast oli see muutunud umbes niimodi, et mina sain 15 piitsa hoobi teise orja 1 kohta . Algul siis tiirutasime ringi, kohtusime mitukorda teise orki salgaga, keda üritasime tappa, kuid nad olid meist kiiremad. Sai ka mitu korda yles-alla käidud nendest järskudest mäeküngastest, kuna me olime orjad ja meie kaubitseja kolmekesi koos, siis see muutus ülimalt naljakaks. Jõudes mingihetk sillale jõutsime me kaasorkiga järeldusele, et see sild liigub, ning sai seal peal palju hüpatud ja muud lolli mängitud. Jõudes kõrtsi, sai kõiki lollideks ja debiilikuteks sõimatud. Mingi hetk siis pandi mind turnamendil võitlema kahe inimese vastu, kelle jõud ei hakkanud minusugusele kollile kohe ültse peale, ning suutsin nad võita. Natukene hiljem pidasin aga lahingu enda kaasorjaga e naisork, kes suutis mind käsivõitluses võita. Natukese aja pärast osteti mind 13 kuldmündi eest vabaks ühe hea mehe poolt, kes lubas mul isegi kõrtsis toolil istuda-see oli õnnis hetk, ma polnud oma 20aastat toolil istunud. Peale pikka jutuajamist oma uue isandaga lasi ta mind vabaks, ning turniirikorraldaja andis mulle uue elu alustamiseks 1kuldmyndi. Olles vaba ork ei teadnud ma mida teha ning yritasin kõrtsis selgust saada keskmaa rahvaste kommetega, kuidas olla normaalne ilma kedagi ära tapmatta. Kuid siis jõudis kohale morgothi orkid, kuid nendega ma ei olnud enam nõud yhinema, kuna mind oli varem nende poolt hyljatud, seega leppisin haldjatega kokku, et võidu korral annavad nad mulle suure summa raha. Enne suure võitluse algust sulandusin orkide ridadesse sisse ning kui võitlus hakkas, korraldasin seal korraliku läbu, suutes ära tappa neid terve trobikond. Lõppudelõpuks jäin ikkagi ellu!:)

Oli tore mäng yleyldiselt ja ootan järge, kui sellise asja peale on mõeldud.

Sarfu kroonika

Tänane päev algas nii nagu iga teinegi. Jälle asusime teele, jälle märkasin midagi uut, jälle küsisin selle kohta, jälle sain piitsa. Tõepoolest, muutunud oli ainult maastik: olime jõudnud mägedesse. Kõndisime kaua, kohtamata kedagi muud peale üksiku sauaga ränduri. Nägime müüre ja ühte ilusat silda, mille peal kõndides see liikus. See oli lihtsalt vapustav tunne! Aga peale kolmandat korda tüütas see vist mu Peremehe ära ja ta käskis mulle piitsa anda, kui ma veel peaks mainima, et see liigub. Kahtlemata sain ma siis aru, et see ei liigugi.
Vahepeal juhtusime me aga kokku orkide kambaga, kes olid üpris eemaletõukavad. Esiteks ei tulnud neil pähegi meid vabastada, kuigi oli selgesti arusaadav, et meie olukord Gorghrimiga ei olnud Meori valduses just kõige parem, ning teiseks olid nad nii arad, et ei julgenud kedagi endi seast saata võitlema Gorghrimiga, kuigi võitlus poleks kindlasti olnud surmani, vaid pigem esimese vereni. Selliste orgirojudega polekski ma tahtnud midagi tegemist teha! Kahjuks ei saanud aga Peremees sellest sugugi aru ning lubas nende palve täita. Nimelt soovis see kamp, eesotsas mingi maagiga, leida vilepillimängijat ning Peremees lubas silmad tema suhtes lahti hoida...
Seejärel asusimegi küla otsima, kuid ei leidnud seda sugugi. Sattusime veelkord kokku selle sama kambaga, aga nad ei tundunud ikkagi kõige sõbralikumad olevat; Meor oli endale ahnuses konkurendi leidnud. Nad tahtsid saada raha selle eest, et meile külla teed juhatada. Õnneks ei jõudnud juht piisaval kiiresti vahele segada ning ühe orgi käeviipest saime aru, kuspool see olema peaks. Niisiis asusimegi teele, kuid nagu ikka, ei valinud Meor mitte kõige lihtsamat, vaid kõige otsema teed. Pidime laskuma järsust mäest otse alla, aheldatuna, ning saime ikkagi piitsa, kui me piisavalt kiiresti end ei liigutanud. Varsti tuli meile järv ette ning algas vaidlus, kuidas sellest üle saada. Tahtsime minna paadiga, aga Meor ähvardas, et kui me seda lolli juttu ei jäta, paneb ta meid läbi järve kõndima. Siis astus meile ligi üks orjadest huvitatu, kuid kui selgus, et Gorghrim pole müügiks, jäi ka huvi sinnapaika. Millegipärast möödusid sellised vestlused tihti... Mind ei taheta üldse eriti osta, sest ma olen naissoost, ei kanna relva ja olen sellisest tõust, mida keegi ei tunne ja seepärast pelgavad.
Taas kohtasime seda sama orkikampa, kuid nüüd polnud nendega enam nende juhti kaasas. Seepärast üritasime veel nendega rääkida, aga pärast mõningast üritamist otsustas Meor neid rünnata. Üks loll ihukaitsja pillas siis oma piitsa maha ning mul õnnestus see märkamatult oma varrukasse libistada. Kuigi meil ei õnnestunud neid kõiki maha võtta, suutsime neile siiski loodetavasti hirmu nahka ajada. Vahepeal märkasime taamal ka mingit inimeste/orkide/haldjate/päkapikkude kampa, kuid kuna see oli meist liiga kaugel, otsustasime edasi minna küla otsima.
Rännates kaob vähemalt minul ajataju, nii et ma ei oska kindlalt öelda, kui kaua me kõndisime. Saan vaid kinnitada, et mingil hetkel kohtasime rändureid, kelle põhihulga moodustasid vist haldjad. Samas aga märkasin ka Meistrit, keda olin arvanud surnud olevat. Minus tõusis lootuskiir, kui ma teda silmitsedes tegin kindlaks, et see on kahtlemata tema. Lootsin, et ma saan kuidagi talle endast teada anda, sest ei paistnud, et tema oleks mind ära tundnud. Kahjuks aga ei avanenud võimalust temaga rääkida, sest Peremees otsustas edasi minna. Niisiis saingi vaid temast mööda minnes tema nime nimetada.
Edasi viis meie tee meid kõrtsi. Seal ostis Peremees mitu toopi mõdu, mille ülejäägi lubas meil Gorghrimiga ära juua. Samuti ostis Peremees sealt ühe uue orja. Ta oli NII ilus! Aga mind ta kartis ja rääkida ta ei osanud. Ta käitus täpselt nii nagu kõik orjad käituvad enne paratamatuse kohale jõudmist. Ta üritas mitmeid kordi põgeneda, kuid ta saadi ikka ja jälle kätte või uimastati. Ta rabeles vastu, kui teda üritati kinni siduda. Mina olin sellest juba ammu loobunud... Alati võidab Peremees oma ihukaitsjatega, ükskõik kui palju proovida. Nii ka seekord.
Siis aga saabus sinna Meister. Sain temaga rääkida, aga tundus nagu ta ei mäletanuks mind üldse! Pidin talle rääkima sellest, kuidas ta mind ja teisi naisorke lõi ja millal see toimus. Loomulikult palusin end päästa Meori haardest, kuhu ilged päkapikud mind müünud olid ja kus ma enamasti sain süüa ainult hallitanud leiba ja sedagi vähestes kogustes. Meister aga hakkas siis rääkima selle sama orkikamba pealikust maagiga ja jättis mind tähelepanuta. Ma ei saanud sellest aru!
Otsustasime edasi liikuda ja meiega liitus üks sepp ühest külast, mille orkid olid just hävitanud. Kaugele me ei jõudnudki, sest meie juurde tuli keegi kaupmees, kes oli huvitatud võitluseturniiri korraldamiseks. Ükski inimene ei julgenud Gorghrimile üksi vastu astuda, nii et lõpuks otsustasid kaks meest korraga ta ette võtta. Võitlus pidi kestma, kuni kumbki pooltest on löönud viis lööki vastase pihta nüri mõõgaga. Loomulikult võitis Gorghrim, ei kulunud viite minutitki, et võitlus läbi oleks ja raha Meori taskus. Peremees täitis oma lubaduse ja me mõlemad saime süüa.
Paistis, et rahvale oli seesugune meelelahutus meeldinud, ning kaupmees tegi uue ettepaneku. Nimelt tahtis ta, et meie Gorghrimiga üksteisega maadleksime. Meor oli sellega loomulikult nõus, sest lootis veel palju raha teenida. See võitlus oli äge! Kohe esimese kokkupõrke tulemusena rullusime maha ning haarasime üksteisest kõvasti kinni. Vähkremine maas kestis väga kaua ja selle ajal kaotasin oma saapa ja piitsa ning Gorghrim oma vöö. Üritasin haarata tema tähtsaimatest punktidest ja siis tirida, sikutada ja väänata. See tehnika toimis päris hästi, sest lõpuks oli ta lihtsalt liiga väsinud, et vastu puigelda ja mina sain võidu. Selle eest andis Meur mulle terve kuldna, mille eest ma kohe kõrtsis liha ostsin. Ma polnud liha maiku juba nii kaua tunda saanud, et kartsin, et olin selle juba unustanud. Küll see maitses hästi!
Kahjuks pidime kohe edasi liikuma. Siis kohtasime üpris kõrtsi lähedal Meistrit, kes oli lubanud minuga tegeleda siis, kui ma vajalik olen, aga küllap polnud siis aeg veel käes. Ta läks kiiresti kõrtsi poole. Meie kohtasime siis neetuid, kellega Meor mängis, nagu inimlapsed mängivad kaltsunukkudega. Samuti lubas ta meil mängida ühe laibaga. Sellel laibal olid väga heledad juuksed ja ta kõikus küljelt-küljele, kui teda lükata. Niimoodi me lõbutsesimegi Gorghrimiga. Siis aga tuli asuda taas tõsisemate asjade kallale. Keegi tahtis ära osta orjaplikat, kes pidevalt plehku pani. Alguses kauplesid Peremees ja ostjad hinna viie kuldna peale. Kui aga ostjad rahaga tagasi tulid, teeskles Meor, et hind oli lepitud seitsme peale. Nähtavasti olid ka kõik teised peale ostjate seda kuulnud ning neil ei jäänud midagi muud üle, kui uuesti raha tooma minna. Just selliste kavalate nippidega ongi Meor omale kuulsust kogunud kui kõige osavam orjakaupleja. Igatahes saime sellest tüütust tirtsust lahti. Lõpuks oli ta juba kõigil oma põgenemiskatsetega kopsu nii üle maksa ajanud, et kellelgi ei olnud kahju teda lahkumas näha, eriti Meoril, kelle kukrus oli nüüd tublisti rohkem münte, kui oli kulunud tüdruku ostmiseks.
Pärast seda kuulsime, et haldjad olid päkapikkudele sõja kuulutanud(või vastupidi, kes seda teab). Ning otsustasime end pakkuda haldjate poolele võitlema, et saada päkapikkude tapmise eest raha. Selle vastu poleks mul midagi olnud, sest ma jälestan päkapikke, nemad lõhkusid meie rahuliku elu Meistri kantsis. Kahjuks ei olnud haldjad meie tehingust kuuldes just väga elevil ning seetõttu jäi see katki. Meor tappis ka ühe ilusa ja tumma tüdruku ostja, sest nähtavasti polnud ta kaubaga enam rahul. Peremees ei saanud ju ometigi lubada, et keegi kõnniks Keskmaal ringi ja räägiks, kui halva kauba ta Meori käest sai.
Varsti osteti ka Gorghrim ära ja ta sai toolil istuda ja lõpuks sai ta isegi vabaks. Seega teenis Peremees veel raha, aga samas oli tal orjade puudus. Saatus aga naeratas talle ja me saime veel ühe orja, mingi inimese, ja veel ühe, haldjast naise. Selle viimasega oli palju probleeme, haldjaraibe ei tahtnud mitte end kinni siduda lasta ja puikles nii mis hirmus. Lõpuks sepp ja Meor loobusidki sellest ja müüsid ta koheselt maha ning said ühe teise orja kohe asemele.
Siis tuli välja, et hull ilus tüdruk oli oma hääle tagasi saanud ning ta soovis mind ära osta. Mind! Mind, keda kunagi ei tahetud osta! Ta sai mu üpris odava hinna eest, kuid pakkus Meorile seevastu informatsiooni. Kui tehing tehtud, jutud räägitud ja mind Meistri kohta üle kuulatud, palus ta orjapidajalt laenuks mõõka. Mu süda aimas halba ja ma pistsin jooksu... Kahjuks ei olnud mu instinktid mind piisavalt kiiresti hoiatanud ja ma ei pääsenud, ta lõi mind selga. Kukkusin valust oiates maha, olles poolsurnud ja anusin, et keegi mind aitaks. Külatüdruk arvas vist, et minuga on kõik läbi ja jättis mind rahule, aga ühel orgil jätkus piisavalt kaastunnet, et mu haav kinni siduda. Niisiis lamasin vaikselt ja üritasin jõudu koguda, surnut teeseldes. Kuulsin, kuidas üldiselt räägiti midagi ohvrikivi juurde minekust ja lõplikust lahingust. Nimelt olla lõpuks päkapikud, inimesed ja haldjad ühinenud orkide vastu ning orjapidaja ja tema pooldajad pidid orkide poolel võitlema.
Kui nad olid lahkunud, üritasin neile jõudumööda järgi hiilida. Hoidsin pimeduse varju ja peitusin sinna minnes ja lahingpaigal olles puude varju. Üritasin võitlusest hoiduda, sest ühtegi relva mul polnud. Mina tahtsin üles leida Meistrit, et teda jõudumööda aidata. Lõpuks suutsin tema kuju pimeduses eraldada ning läksin tema juurde, kuid ta ei käskinud mul midagi muud teha, kui varju hoida. Lõpuks võitsid kõigist Morgothi vägede pingutustest hoolimata haldjad, inimesed ja päkapikud. Lahingumöllus jäi aga märkamata, et ellu oli jäänud ka oluline Morgothi liitlane Meister ja tema looming ning nüüdsest ustavaim kaaslane, uuest ristatud soost naisork Sarfu.


Ma tean, et see sai pisut pikk ja kõik ei viitsi seda arvatavasti läbi lugeda, aga ma ei saanud midagi ära jätta