25. juuli larp "Vabad mehed" jääb ära
Postitatud: 19:31 1. Juun 2009
Toimub 25. juulil, asukoht Kassinurme linnus (Jõgevamaal, kui keegi veel ei tea.)
Algus kell 13.00, kogunemine 12.00.
Osavõtumaks 50 krooni (vajalik Kassinurme linnusekompleksi rentimiseks).
Oma söök, kostüümid, muu varustus, kõik võiks olla ajastukohane.
Oma täisnimi ja selgitus.
Registreerimiseks saata privaatsõnum, märkida ära:
1. Pärisnimi
2. Vanus
3. larpikogemus
4. Keda on soov mängida, millisena kujutad oma tegelast.
Albend Wanutis vaatas juhmi näoga ringi, kuid tegelikult teadis ta juba hästi, mis oli toimunud. “Noh, see on juba kolmas,” teatas üks uutest, kes hakkas rutiiniga juba harjuma, “nad on jõle kiired.”
Turske salgaülem Kaps heitis talle tigeda pilgu ja pöördus ametniku poole. “Palju seekord, siis?”
“Kümme,” vastas Wanutis hajameelselt. Ta pühkis käeseljaga higist laupa ning koukis taskupõhjast välja rahapauna. Kangekaelse talumehe peole ladus ta vastava arvu taalreid, mille peale too lahkus oma maja varju.
“Vürst on ilmselt vihane,” tähendas üks meestest ning lõi jalaga pehkinud kändu, mis koost pudenes.
Ülemteener Talvis polnud vürsti varem sihukesena veel näinud. Õigemini polnudki saalis vürst, oli vaid ta hale vari, sest laiaõlgsest mehikesest oli järgi jäänud kössis vanamehenäss. Kõik muidugi teadsid, miks see nii oli. Pärast seda, kui vürst liitis oma maadega näruse Kagu-Kulloonia valla, olid rahutused muutunud igapäevasteks. Väike hõim, keda kutsuti naabriteks, oli alustanud süstemaatilist sissisõda, riisudes terveid talusid ja külasid. Tõsi, verd valati neis rünnakutes vähe, – tavaliselt piisas sellest, kui anti neile paras summa andamit – ent kahju kannatanud tahtsid, et neile tasutaks see, mis neilt ära võeti.
Selline kompenseerimine läks juba liiga kaugele, arvas Talvis. Pea pool vürsti varandust oli juba sinna maetud ja voolul ei nähtud lõppu.
Parajasti oli audientsil pealik Kaps. Tema jutt kohutas väsinud vürsti veelgi, kui see sai teada veel kolme talu riisumisest. Ilmselt ei ole ka vürsti ots kaugel, arvas Talvis. Pärast selliseid uudiseid...
“...ja seepärast peamegi me kutsuma appi Vabameeste ühenduse,” teatas Kaps. Tekkis hetkeks vaikus. Vürst hädaldas: “Aga nad on ju jõle kallid...”
“Nad on kindlasti nõus, kui me lubame neile näiteks mõne maalapi. Mõisa. Linna. Mis iganes – me peame saavutama arvulise ülekaalu.”
“Noo, aga meil on ju terve sõjasalk olemas. Kas sinu mehed ei saa millegagi hakkama või?”
“Neid on vähevõitu,” vastas Kaps, “heal juhul suudame valvata vaid oma maakonda, mida ka juba rünnatakse. Saage aru, vürst, naabritel pole vaja meid sõjaliselt hävitada. Nad hävitavad meid majanduslikult. Terve see Kagu-Kulloonia oli mõttetu vallutus – seal pole peale käputäie inimeste mitte midagi väärtuslikku. Teine võimalus ongi see, et me jätame selle neetud valla kus kurat ja keskendume oma maakonnale.”
“Ei mingi hinna eest,” vaidles vanake vastu, “seal on ju Lütseum...”
Jah, Lütseum – ainus paik tervel tuntud maal, kus õpiti võlukunsti. Kuradi pärdikud, mõtles Kaps.
“Olgu, Kaps – sinu võit, kutsu vabamehed...”
Algus kell 13.00, kogunemine 12.00.
Osavõtumaks 50 krooni (vajalik Kassinurme linnusekompleksi rentimiseks).
Oma söök, kostüümid, muu varustus, kõik võiks olla ajastukohane.
Oma täisnimi ja selgitus.
Registreerimiseks saata privaatsõnum, märkida ära:
1. Pärisnimi
2. Vanus
3. larpikogemus
4. Keda on soov mängida, millisena kujutad oma tegelast.
Albend Wanutis vaatas juhmi näoga ringi, kuid tegelikult teadis ta juba hästi, mis oli toimunud. “Noh, see on juba kolmas,” teatas üks uutest, kes hakkas rutiiniga juba harjuma, “nad on jõle kiired.”
Turske salgaülem Kaps heitis talle tigeda pilgu ja pöördus ametniku poole. “Palju seekord, siis?”
“Kümme,” vastas Wanutis hajameelselt. Ta pühkis käeseljaga higist laupa ning koukis taskupõhjast välja rahapauna. Kangekaelse talumehe peole ladus ta vastava arvu taalreid, mille peale too lahkus oma maja varju.
“Vürst on ilmselt vihane,” tähendas üks meestest ning lõi jalaga pehkinud kändu, mis koost pudenes.
Ülemteener Talvis polnud vürsti varem sihukesena veel näinud. Õigemini polnudki saalis vürst, oli vaid ta hale vari, sest laiaõlgsest mehikesest oli järgi jäänud kössis vanamehenäss. Kõik muidugi teadsid, miks see nii oli. Pärast seda, kui vürst liitis oma maadega näruse Kagu-Kulloonia valla, olid rahutused muutunud igapäevasteks. Väike hõim, keda kutsuti naabriteks, oli alustanud süstemaatilist sissisõda, riisudes terveid talusid ja külasid. Tõsi, verd valati neis rünnakutes vähe, – tavaliselt piisas sellest, kui anti neile paras summa andamit – ent kahju kannatanud tahtsid, et neile tasutaks see, mis neilt ära võeti.
Selline kompenseerimine läks juba liiga kaugele, arvas Talvis. Pea pool vürsti varandust oli juba sinna maetud ja voolul ei nähtud lõppu.
Parajasti oli audientsil pealik Kaps. Tema jutt kohutas väsinud vürsti veelgi, kui see sai teada veel kolme talu riisumisest. Ilmselt ei ole ka vürsti ots kaugel, arvas Talvis. Pärast selliseid uudiseid...
“...ja seepärast peamegi me kutsuma appi Vabameeste ühenduse,” teatas Kaps. Tekkis hetkeks vaikus. Vürst hädaldas: “Aga nad on ju jõle kallid...”
“Nad on kindlasti nõus, kui me lubame neile näiteks mõne maalapi. Mõisa. Linna. Mis iganes – me peame saavutama arvulise ülekaalu.”
“Noo, aga meil on ju terve sõjasalk olemas. Kas sinu mehed ei saa millegagi hakkama või?”
“Neid on vähevõitu,” vastas Kaps, “heal juhul suudame valvata vaid oma maakonda, mida ka juba rünnatakse. Saage aru, vürst, naabritel pole vaja meid sõjaliselt hävitada. Nad hävitavad meid majanduslikult. Terve see Kagu-Kulloonia oli mõttetu vallutus – seal pole peale käputäie inimeste mitte midagi väärtuslikku. Teine võimalus ongi see, et me jätame selle neetud valla kus kurat ja keskendume oma maakonnale.”
“Ei mingi hinna eest,” vaidles vanake vastu, “seal on ju Lütseum...”
Jah, Lütseum – ainus paik tervel tuntud maal, kus õpiti võlukunsti. Kuradi pärdikud, mõtles Kaps.
“Olgu, Kaps – sinu võit, kutsu vabamehed...”