Dragon.ee foorum

Püüan kiiresti kommenteerida, sest muljeid ja elamust oli rohkelt ja unustan ja siis ei viitsi.

Asjad, mis olid korralduslikult head

Esiteks see, et mängujuhid vedasid asja üsna elegantselt välja. Oli näha viimistletust: ma isegi ei mõtle käe- ja jalaproteese, vaid mõtlen tunnetuslikku fooni. Keegi oli sebind traktori, keegi oli maja kütnud, keegi oli hoolitsenud toidu eest jne.

Mustad külgekasvanud asjad (eriti käsi) olid väga "õige" väljanägemisega ja minu jaoks vist parim üllatus mängul. See on täpselt selline väike eksperiment, millesarnaseid võiksid mängujuhid oma mängudel teha: proovida midagi uut.

Teine särav mõte oli toitlustus enne mängu. Oli loomulik ja kuigi nihutas algust edasi võttis lõppkokkuvõttes vähem aega ja ei seganud mängule vahele.

Rollimängu kommentaare

KEK on vist praegu kõige uhkem rollimängija kes meil olemas on. Niipalju kui teda nägin, mängis ta kogu larbi üsna üle. Olen harva näinud nii hästi põhjendatud irratsionaalsust: reeglina proovime olla ju ettevaatlikud ja "tõhusad"

Üks miljööline episood:
PÕKKi Kobanäpp oli langenud ja Link asus teda elustama. Panime ta keebile lamama, Link keris vöölt keti, pani otsa tuleplaadikese ja hakkas seda vurinal ümber pea keerutama. Kutsus hinge tagasi; oli efektne; lõpuks viskas tuleketi sisinal lumme ja rebis Kobanäppu rinnust ja karjus, et "tule tagasi meie sekka! kuuled, tule tagasi". See oli nii ehe, et sel hetkel oli meie mängumaailm mulle täiesti reaalne. See kirjeldus ei anna momenti edasi.

Positiivne tähelepanek: meie rollimängukultuuris on tekkimas uus tase: mängijad viitsivad olla surnud. Laibad vedelesid lumes täiesti üle mõistuse kaua. Lisaks on tekkinud väike minimäng: lasta ennast tassida päriselt ja teha see oma lõtvusega väga raskeks.

Väga arad goblinid olid lustiline lahedus: nende jutuvada.

Meeldis dialoog Surnumanajaga Surnumanaja ja Linki esituses. Arvestades pärast kuuldud tausta vedas Surnumanaja selle paremini välja kui mängujuhtide briif lubas.

Minul ei tulnud roll välja ja pean oma teglase ümber ehitama, kui tahan samaga jätkata. Kollanokast talumats, kes püüab asjalikku võlurit mängida tekitas pigem kimbatusi, järjepidevuse kadu ja suhtlustõrkeid.

Juhuslikult hästi väljakukkunud asjad

Ilm oli täiuslik: tuult ei olnud, lumi oli külm ja ei sulanud käies poriks.

Pahad asjad

Fotovälgu kohta arvan, et need pildid polnud neid välkusid väärt. Kui eksin siis pärast piltidelt näeb. Mind küll segas veidi.

Kooljad-kollid ei olnud väga äratuntavalt kooljad: kui läks hakkimiseks, siis hakiti kohati ära ka omasid. Midagi oleks saanud teisiti teha, et koll oleks koll.

Kooljad pidasid end üleval liiga kavalalt ja olid rohkem kaval rünnakrühm kui veenvad kollid. See ei kehti viimase rünnaku puhul, kui nad tõesti vaarusid ja mõmisesid ja muidu ägetsesid.

Seestunute informeerimine oli kehvake. Kui mängus oli episood, kus pidin Värava kaitseks PÕKi liikme uimastama, tulid mulle kallale kaks seestunut, sest nad olid ilmselgelt valel poolel ja nende meelest oli värava tekitamine paha asi. Sellise tahtemuutusega kaasa mitteminek oli pigem briifi kui mängijate apsakas. Oleks saanud lahendada paremini, mõeldes välja täpselt need asjad mida mängijatele käte ja jalgade kohta rääkida.

Mõtteid, mida kõrva taha panen

Pimedas mängimisel saaksid mängijad mõelda oma siluetile. On hea ja mugav kui suudate oma väliskuju lume taustal tekitada sellise, et see on hetkeliselt äratuntav. PÕKKi puhul oli väga hea siluett #3-l, kel oli hiigelvasar ja usun, et ka minu mütsikuju oli üsna hea. Samas polnud meie varas mitte kuidagi eristuv teistest kapuutsiga mängijatest.

Toitlustus enne mängu on Hea Mõte.

Talvel mängimiseks võiks olla mängujuhtidel väike liiva/kruusaämber, et majaesisele peotäis visata. Trepiesisel oli potentsiaalselt väga ohtlik koht, kus uksest väljaastujal võis jalg alt ära sõita ja selg/kukal piki lävepakku käia. Lisaks ei vea alati -10°C-ga ja siis on jää kerge tulema.

Vikat on bofferrelvana liiga ohtlik, et end õigustada. Kui pistoda võib teha terava sest šanss silma lüüa on minimaalne, siis vikat on oma ulatuses üsna kontrollimatu ja võtab üles suure hoo. Võrrelge turvalist oda ja turvalist vikatit.

Mängu lõpu plaan võiks sisaldada mänguraha ärakorjamise väljakuulutamist ja varastatud asjade tagastamiskoha teadet. Lisaks koogile.

Kokkuvõtteks
Mul oli lõbus ja mäng oli väga hea.

Tore ja lahe oli. Tänud mängujuhtidele mõnuida mängu ja elamuste eest ning tänud kaasmängijatele nii mõnegi huvitava eest. Isiklikult algas küll mäng mulle endale kuidagi häguselt, siis läks asi mingisuguse rollimängukrahhi ja õnnetu vahejuhtumini lagedal. Kuid noh, sealt hakkasid asjad vaikselt paremaks minema.... Jõudes lõpuks mitmete huvitavate lõpplahendusteni.

Erilised tänud lähevad ikkagi mu kaaslastele Patricia ja Mira. Kaks ainsat tegelast ilmselt terve mängu peale keda usaldasin ja kaks rännukaaslast kelle peale pea alati oli võimalik loota. Ilma teieta poleks see mäng ilmselt pooltki nii huvitav olnud.
Lisatänudena tooks mänguelamuse ja suhtlemise osas välja Arguse, Alexuse ja mitmed muud Sarulased, Angelicu mängitud haldja kelle nimi mul hetkel kahjuks ei meenu ning Valge Halastuse. Samuti ka ühe teatava kolmese grupi teema.
Lahedate tegelaste seas tooks eelkõige välja ka Põkki shamaani ehk siis Kek. Väga lahe rollimäng. Samuti ka parun Malholmi koos ta kaaskonnaga. Ning Olev nekrona

Lõbus oli tegeleda taas erinevate kohalike probleemidega. Kolle oli seekord mõnusalt ja nende rünnakud olid lahedad, kuid ma ei tea... tapmist oli PCde pool omavahel kuidagi liiga palju. Ma ei olnud enam mängu lõpuks peaaegu üldse kindel, kes olid elus ja kes mitte. Ma ei tea rahvas... püüdke omavahel asju natuke rohkem enne sõndage lahendada (ning parem kui need sõnad pole loitsuverbaalid... kuigi õigeaegne sleptos võib nii mõnegi probleemi ära jätta.)

Mööda teed edasi liikudes...
Thorfinn

Ühinen eelnevatega selles, et tõesti oli lahe mäng.
Siiski...
ma tean, et GM-idel on kogu aeg sigakiire ja sada asja teha, aga vähemalt surnuvaimu puhul tekkis kohati natuke liiga suur infosulg. Ma sain aru, et GM-id pidid mulle kogu minu tegelasega seonduva loo kohapeal rääkima, aga see "Olev, kähku kostüüm selga, nad äratavad sind ellu", oli natuke liiga kiiresti ja natuke liiga hilja. Seda kostüümi lihtsalt ei olnud võimalik kiiresti selga panna.
Ilmselt oleks ma ise pidanud ka oma taustaloo nõutamisel ektiivsem olema, sellega oleks saanud paar ilusat rollimängulist momenti teha. Nt. kui ma maja peale tulin ja Kek minuga rääkida tahtis (ma sain pärast aru, et ta juba teadis või vähemalt aimas, mis djeela minuga on), siis mul ei olnud midagi vastata, kuna ma lihtsalt ei teadnud midagi ja tulin majja ülesandega mängijaid veidi rappida ja surma saada...

Irvele vastuseks:
Fotograafi töö on tänamatu töö, vähemalt siis, kui kõigile välk silma lööb (ma üritasin siiski silmist eemale suunata, kui võimalik), kuid küigile meeldib hiljem pilte vaadata. Eriti, kui neil midagi peale neegri pimedas toas (As-Salāmu `Alaykum, Sauron) ja udukogude ka näha on.
Eks vaadake ja mõelge, kas oli välkusid väärt: http://public.fotki.com/olev/toimumised/leinapidu/

Kollidest:
Tehniliselt võttes (GM-ide sõnutsi) olime me guulid, ghoulid või kuidas iganes meid nimetada. Suutsime joosta ja võidelda nagu tavaliselt, ning hiljem "pööratud" laipadel jäid lausa oma endiste tegelaste võitlusoskusedki alles. Viimase rünnaku puhul (ma nüüd täpselt ei tea, kas see oli see, kus mina ka kaasas olin või toimus neid veel...)võtsime endid natuke lahjemaks, kuna mängijad olid juba niigi palju kolki saanud.

Lõppu oleks ma tahtnud vähe efektsemalt teha (a. la. see inimvärav lendab laiali ja kõik seal olnud 0HP peale, aga kohapeal olnud mängujuht ei olnud kindel, kas mäng ikka sellega lõppenud oli.

Need pisiasjad ei seganud mind aga mängu ja seltskonda nautimast, kui vahepeal majas välgutamas käisin, kuulasin ja vaatasin heldimusega, kuidas vanad kalad rolli mängisid
Kahju on ainult sellest, et oma ägedaid punaseid silmi nii vähe kanda sain, ja kui keegi minust ka pilti tegi, siis palun, tahaks näha.
Kõik rääkisid, et ilgelt lahe kostüüm ja silmad, aga ma ise ennast kokkuvõttes ei näinudki...

Pikk jutt, s..t jutt. Järgmise juuniorini!

Olev

Yays! *juubeldab* Minu päris esimene LARP...

Süzee oli kohati vägagi segane, päris selgusele hakkasin jõudma alles siis kui OG majakese teisel korruse istuva surnud rahva juttu kuulasin.
Kollid olid... kollid. Ma ei suutnud neid nähagi, vaid niipalju, et esimese rünnaku ajal mille juures ma olin, õnnestus mul üks koll vähemalt teadvusetuks lüüa. Keegi teine hakkis ta ära, sama koll lõi minu ka teadvusetuks.
Päris palju aega mängust kulus a) teadvusetu mängimisele b) aru saamisele, mis toimub. Pärast seda kui mind zombina ka ära hakiti, tolknesin ma natukene Lättele kaasa (sest ma ei saanud päriselt ka aru, mis toimub, ning pealegi keegi kutsus mind kaasa) ning siis läksin OG Majja magama.

Sookoll oli ehtne koll. Ma sain šoki, kui teda esimest korda nägin. Otsis kassi (Kiisu! Kiisu!). Kiisu osutus hiljem mõmmuhhuuks, kes oli lihtsalt ülim. Mõmm! Uhhuu! *naerab*

Mängu tipphetked mulle olid... Kui Die'i Valge Halastus käskis mul haldjas-maag tuua. Keeruline, sest mu uus tegelane oli tumm. Lõpuks sain kätte Preestrinnamisiganestanimioligi ehk Cliodna uue tegelase, ning ajasin tema Halastusega rääkima, ja nii saime haldja kätte.
Siis veel see, kui me araablast tassisime. Kõigepealt kari naisi ehk mina, Cliodna, naishaldjas, ja keegi veel. Siis tuli keegi meesinimene appi meile, tänan! kuigi ma kahjuks su nime ei mäleta. Ja mina kandsin lõpuks haldja keepi.
Samuti, kui inimestele hakkasid jupid külge kasvama. Kuussõrm, Nuikäsi, Lapikjalg, ning Ogakael (Araablane) mõjusid veidralt.
Zombide viimne rünnak oleks mulle võimsamalt mõjunud, kui ma poleks teistest nii maha jäänud.

Rohkem meelde eriti midagi ei jäänud, sest enamuse mängust olin ma suhteliselt paanikas.
Need kujud, mis siiski hästi meelde jäid: Sookoll, mõmmuhhuu, poolork, araablane, hiinakas, Grimi kesiganes, Valge Halastus, haldjad, helendavate silmadega kujud, sinises preestrinnad, parun, kollaste kilpidega kujud (PÕKK?). Ja kääbik, see aga pole eriline ime, sest...ee...noh, ütleme nii, et mul on Sõrmuste Isanda ülim obsession, ning kääbikud on mu favoriitrass, seega nad jäävad lihtsalt meelde . Ja ninja, sest ta nägi naljakas välja ning ma kuulsin hiljem, et ta oli kääbikust kiirem. -,- Ja Lumos, vähemalt ma arvan et see oli tema. Ja keegi, kelle nime ei tea, aga ma togisin teda enne mängu algust mõõgaga ja ta lükkas mu selle eest lumme. Ma arvan et ma mängis pimedat. (Ma arvan seda ka, et tema käis mõni aeg tagasi ühel laupäeval Tartus kaubamajas mõõgategemist õpetamas. Ma sain kaks mõõka, tänan. )

(Ja ärge imestage, kui postitus segaseks jääb, ühe paanikas piiksu poolt pole siinkohal muud oodatagi.)

Siinkohal läheb läbimaterdatud ja väsinud piiks magama, aga enne tänab toreda mäng eest.

Liba ehk Werewolf Took.

Leitud asju:

1 plekist käekaitse.
2 musta sõrmkinnast
1 valge köis
1 valgesse riidesse mähitud pudel
1 punase lindiga kirju manakott
1 musta ja hõbedase kirju sall
1 valgest lõngast sall
2 pruuni sõrmkinnast
1 lai pruun nahkvöö
2 musta hallide triipudega sõrmkinnast
2 halli villast sokki
1 paar reeboki musti seest punaseid dressipükse
1 must nahkvöö

Ilmselt leiab midagi kunagi veel. Kui midagi konkreetset on kadunud, öelge. Samuti kavatsen mingi hetk pikemalt muljetada, hetkel pole jaksu.

Esimesel peretütrel ehk Takul oli ka väga tore.

Toidu headusest on juba räägitud. Samuti oli tore vanu mängijaid näha. Maja oli mõnus, oli soe, ilm oli ilus, kuigi veidike külm. Asjad lahenesid enamvähem hästi, kuigi saime alles mängu algusepoole teada, et peaksime mängu kinniseotuna lumes alustama, mis iseenesest oli üsna tüütu.

Väga tõsimeelset rollimängu ma ei näinud, (ja vist polnud selle poole püüelda eriti ka mõtet), aga komöödiat oli piisavalt. Ning ma tänan KEKi tema kannatuse eest, kui ta üritas infot välja pinnida noorelt neiult, kes ei tea maailmast midagi peale õunte söömise ja õele peksa andmise, ning selle tõttu ei teadnud ka igasuguseid vajalikke asju, mis seiklejatele kasuks oleks tulnud.

Raha küsida oli tark idee, mistõttu ka mõistlik kogus nodi kogunes, ja ma targalt panin selle loomulikult mujale ära, et mu potentsiaalsed mahalööjad mu raha vähemalt ei saaks. Paar olukorda kiskusid üsna teravaks (Saru, ptüi teile), aga üldjoontes õnnestus eluga pääseda. Finaali magasin maha mind minutid enne tabanud väsimushoo tõttu, aga usun, et see oli vägev.

Korralduslikke pläkke ei olnudki ja üldmulje jäi ka tore. Aitäh.

austusega teie Taku ehk
Tüütu Noor Naine Kirvega (ja edaspidi ka vikatiga)

*kuri Malholmilik naer*

Kui nüüd meenutada, siis ei meenugi esiti ühtki niivõrd mõnusat larbielamust. Riietuse paksusega läks küll natuke nihu ja seetõttu algus oli pisut tuim.
+ Toitlustus oli ülihea. Mitte et mängu eelne söömine peaks üleüldisesse moodi minema, aga antud ürituse juures oli see ideaalne lahendus. Ja kui ma enne õhtueinet mõtlesin, et nüüd kuluks üks tubli kuum supp ära, siis suppi ka tuli (vedelikukaotuse katmiseks ja soojendamise pärast).
+ Esimeseks hea mängu garantiiks oli muidugi meie, Malholmide seltskond- kõik pingutasid. Teisena oli larp täis huvitavaid ja hästi väljamängitud tegelasi, kellega suheldes lihtsalt juhtus koguaeg sündmusi. Kolmandaks muidugi mängujuhtide ettevalmistatud sündmustik, mis mängu käimas hoidis (sellest viimasest sain osa küll ainult kaudselt).
- Aja planeerimisega oli alguses ebameeldivusi. S.t takistusi tuleb korraldamisel ju ikka ette (nagu seekord), aga mängijad oleks hirmsasti teada tahtnud kasvõi orienteeruvat algusaega.


Oma salakuulaja (ninja) rolliga oli kaks väga eredat elamust.
Esiteks stseen kääbikuga, kus me parajasti piki teed majast päris kaugel olime. Ja Iti tegelane ning kääbik tulid vaatama kuidas me esimese õde ohverdasime... Muidugi pani eemalseisnud kääbik Iti karjatuse peale jooksu ja mina tema järel. Ja siis see hetk tuli. Uskusin seda tõeliselt, kuidas too stseen mänguilmas välja näeb: Et pisike kääbik, oma pisikestel jalgadel vudib elu eest, laternakene käes kõikumas-vilkumas... Pime, lumine mets ümberringi. Ja selja tagant läheneb talle tõsiselt kuri halastamatu ninja! Lendab viskeäht... Siis kukub latern - lühikese karje saatel - ja kõik on läbi.
Teine moment oli pärastine laagrisse saabumine. Kus meid vestlusega tervitati, ümber piirati ja maha notiti. Samas oli mu tegelane selleks ajaks kasutanud oma rolliloogilisi oskusi ja varjudesse haihtunud. Vendadest oli kahju, mu sosistatud hoiatus sumbus liialt.

Hilisem goblinimängimine oli mõnusalt kerge ja lõbus, pärast kõike seda põhjalikku kuri-olemist.

Ma tänan teid.
Wuldemor "Tera" Malholm & Goblin Rob

NB!
Kaotasin ära:
- Kardinariidest suur punane keep (nö varitsuskeep).
- Mustad sõrmikud, mille sees on hallide triipudega mustad sõrmikud.

Nii..
Esiteks ma tänan fotograafi, kes küll välgutas oma fotokaameraga, aga respekt, sest eelmisel juunioril minuteada pilte ei tehtud. Ja väga huvitav seeria on sul pilte nuia-käelise prostituudi ja mõõknäpulise mustlas-sepaga.
Aga ei, mäng meeldis. Toit on siin kuum teema ja nii palju kui mina nägin ja kuulsin, oli seda alati. Mängu algus venis kuidagi aga kuskiltmaalt läks ta ilusasti käima.
Eriti vahvad oli SEIKLUSI otsivad PÕKKid, kes vähemasti minu ja mu kalli kaaslase mängu väga huvitavaks tegid. Meile raudmehed meeldisid.
Algul tundus see "värava" mõte kuidagi nonsenss. Aga noh, ära ta tehti.
Aga somparite võikesiganes seal rünnakuid tegid, tekkis äratundmisprobleem küll.. Ei teinud väga vahet kas oma mees või monsterman.
Minu ilmselt kõige kurvem kogemus oli see, et peaaegu järjest kümme korda uimastatud sai olla.. Mille tulemusena ma päris braindeadiks ei saanudki (õnneks) vaid pidasin end kahtlasel kombel siiliks..
Leinapeost sai sünnipäevapidu, seda ma võin küll öelda. Kui meie sisse sadasime teist korda ehk siis teise rolliga, tõmmati küll tõsise jutuajamise asemel paras segadus lahti.
Töö oli hea aga tasu ei saanud, on kahju nentida.. Armid, mis Link peale meeldivat õhtupoolikut lubas kaotada, on ikka veel alles.. Niuks.

Igatahes suur soe pai korraldajatele ja enamikule mängijaile.

Väga hea mäng oli. Aplaus gemmidele minu poolt, sest nad tegid oma tööd hästi.
Üksiku ränduri mängimine ei tasunud ennast ära, aga kui seltskonda sai, hakkas nalja saama.
Söök oli hea, ajaviivitus on tavaline asi ja selle pärast ei viitsi isegi nuriseda.
Ainus asi, millest on kahju on see, et viimased tunnid mängust oli tõsine mängulõpu tunne. Väga pikalt oli selline tunne, et mäng on läbi, sest paljud passisid niisama toas ja välja ei tõmmanud kah väga mitte miski, aga siiski, mäng oli hea.

Tänud kaasmängjatele, kes mängu põnevaks ja heaks tegid.
Seltsiline Andor aka mustlassepp, Guci poeg Antonio

Natuke "kollidest".

Tegelikult need "kollid" olid inimesed, kes seal kandis varem olid elanud ja ära surnud ning kuuletusid surnubossile. Neil oli mõistus ja kõik muu olemas, sestap ei olnud ka välimus eriti kollilik ega ka käitumine( vähemalt nii seletati mulle mu rolli ja selle järgi võtsin ka oma kostüümi kaasa).

Tähelepanek ebasurununa, mis mind natuke häiris. Kuna surin mängul ~7 korda, loetu mu pääl päris mitu korda 10-ni. Ja seda päris valusalt, mis oli suht nõme. Rollimäng rollimänguks aga ärgem siiski unustagem, et selle maas lamava "laiba" asemel oli erikuradi külmunud ja märg inimene, keda ei pea reaalselt kõvasti lööma, et ta aru saaks, et on hakitud . See oli ainus osa mängu juures, mis nördima pani.

Aga üldiselt, hea töö ja aitäh!

Seiklus!

P.Õ.K.K.i nr. 2 Stantsius tänab siinokohal Seiklus! mängujuhte.
Üldjoontes oli kõik Seiklus! hästi organiseeritud ja meie Seiklus!
grupp sai end hästi sisse elatud. Seiklus! Kiired viited mängu tehnilisele küljele:

Hea:
Seiklus!
Pidev pinge ülevalhoidmine kollide poolt. (Respawn works)
Mulle jäi kõige vokaalsem figuur, ning kuna mulle meeldib enda hääl, siis see oli väga hea.
GMide poolt loodud õhkkond sobis kuidagi väga hästi minu tegelasele.
Mäekollid ja Tokk 5++!
Üleüldine logistiline organiseeritus ja ajastus.

Arenemisruumi:
Respawnikollid peaksid olema äratuntavad (maskid vms).

Pikemalt seletab ehk P.Õ.K.K. üheskoos.

Stantsius, nr. 2

Pean ütlema, et see oli parim kolmest Juuniori mängust, millel olen käinud. Ootan huviga järgmist.

Kuigi mängu algus veidike venis, siis tõmmati see koheselt peale starti ilusti käima ning hoiti pinget peal kuni õhtusöögini.

Peale õhtusööki toimunu jäi vähemalt mulle kahjuks veidike segaseks, sest ainuke kes oleks võinud selle needuse kohta rohkem vihjeid anda oli maja ees surnud ning mingit loogikat uute kehaosade kasvamise suhtes ma luua ei suutnud. Samas kindlasti mängis rolli ka fakt, et suurest lumes sumpamisest olin suht väsinud. Lihtsalt tähelepanek - mängujuht kes mulle hambad lõua külge kinnitas oleks võinud mõelda sellele, et need ei paista tegelikult mu habest välja (mõlemad on mustad). Samas need uued kehaosad olid tõsiselt ägedad ja oli ka kenasti läbi mõeldud, kuidas need peaksid kinnituma mängija külge (kiitused tegija(te)le). Mõnus pööre mängu lõpus oli ka see, et alguses väga kurjakuultavalt kostnud "ehitage portaal", hoopis lõpuks needuse eemaldamisele kaasa aitas.

Tervitused PÕKKi liikmetele, goblinitele(mäekollidele), Sookoll Tokk(Tok, Doc vms), majeperemees Jaagupile, lahketele neiudele naabermajast( ), peretütrele, kes mu varbaid maha ei löönud ja loomulikult mängujuhtidele.

Gredicius, Nr. 3
Püha Õilis Kangelaskompanii