Dragon.ee foorum

Juuniori meeskond on teinud kaks väga head mängu järjest. Tänud ponnistamast.

Mittekäinutele selgituseks et nägin üht kindlasti parimat meie mail tehtud larbirekvisiiti. Mängujuhid olid püsti lükanud nii 3 meetrise musta obeliski, mis mäetipul ja kuuvalguses oli ülimalt veenev, salapärane ja halvaendeline. Ükski kirjeldus ega foto ei anna selle asja mõju edasi.

Jätkake samas vaimus ja ärge loorberitele puhkama jääge

Alustame lihtsalt:

+ ehk äge
- operatiivsed GMid
- obelisk
- haldjaisand Thorfinn ja õnnetult hukkunud kuujapuu poolt kehastatud professor (eriti tema reaktsioonid vägivallale)
- P.Õ.K.K, eriti nr. Kolm, kes on väga tore ja suure haamriga
- doktor Bard ja tema kaaslane
- väga ägeda grimmi ja ehtsa rollimänguga järvevanad
- tegutsemine obeliski juures
- tegutsemine üldse
- rõlged ja ähvardavad libagarnison (eriti LJT suur ja loll valvur ning Aurini vastik tropist ülem)
- rõlged, kuigi veidi vähem hirmsad metsas olevad bandiidid
- Elini meeldiv, aga aegajalt ropendav kahtlane neiu
- mõistatus (kuigi ma feilisin lõpuks selle lahendamisel)
- järjekordne mõnus karvane koll e. minotaur
- toit
- et oli nii kiire, et ei jõudnud ei süüa ega ka piisavalt märkmeid teha
- adrenaliin!
- mu kostüüm
- teiste kostüümid
- pinev hetk, kus Thorfinn võtab sideloitsuga ühendust (kui olin teda surnuks pidanud) ja ma olen täpselt Aurini ja mingi teise garnisonitüübi seltskonnas =)
- lahing libagarnisoniga, kus me (ehk mina ja Zeek) muidugi ära peitusime, et surma ei saaks
- ma jäin ellu
- og möla oli vähe/polnud
- mängukoht
- hetk, mil vaatasin üles kuu poole ja selle ümber oli üüratu pilvedest ring (creepy)
- ma olin reaalselt kasulik =)
- 2 raevu + 2 und = Fääri seerum
- miljöö, ehk obeliski, ümbruse ja situatsioonide koosmõju
- kuhu me nüüd sattunud oleme?
- eepiline lõpp

- ehk jama
- et buss paari inimese pärast ootama pidi (eksole)
- et mul juhe nii kokku läks, et GMid pidid lõpuks mõistatuse lahenduse meile kätte andma
- kaotasin oma pistoda ära
- tundus, et vist nati liiga vähe pilte sai

Mäng oli õige pikkusega, mõnusa tempoga, veidike ähvardav, tore, segane, vahetevahel rõlge ja üldse väga vahva. Siirad kiitused korraldajatele. Mul pole pikka aega olnud PCna nii siiralt lõbus ja hea mängida. Väga palju andis juurde see, et ma olin valinud just õiget tüüpi tegelase - uudishimuliku, aga siiski loogiliselt kaalutleva ränduri, kelle jaoks sellised olukorrad on ainult natuke veidrad.

Obelisk! Jah, tegu, on vähemalt minu poolt nähtud eepilisima rekvisiidiga üldse.

Mhmmm, tehke veel.

Kaaslased, kellega rändasime läbi kivi, loodan, et saan teiega varsti seda pentsikut retke jätkata

Sõbralikult teie,
Sieglinde Rohesulg,
rändav jutuvestja, hobikorras kirjanik ja üldse muidu tore noor daam
(ning ka teie eepilises larbipohmakas olev Hoar)

PS: Obelisk! Ja tehke veel. Ja üldse. *lahkub väsinult paremale*

PPS: Kui keegi veel aru ei saanud, hea mäng oli.

Heh, oli kohati täitsa tore. Kuigi meid, järvevanu (jah, järvevanu), peeti alatihti sookollideks ja kuna sookoll=paha, siis palju aega veetsime joostes ja metsas rodutades. Oma riituse saime ära tehtud (tänud GMdele), koomiliselt, kuid tehtud. Tahaks tänada ka rändajaid, kes olid tolerantsemad erinevate olevuste suhtes ning ei tahtnud meid kohe oma imeliste relvadega susata.
Ilusat suve lõppu, kallid kaasmaalased.
Ahjaa, šašlõkk ja moosisai maitsesid ka hästi.

Wow. Just wow.

Esimese asjana tahaks ma tänada PÕKKi, sest kui me poleks üksteise karjumist kuulnud, olekski ma sinna metsa jäänud. Päriselt. OG metsa ära eksimine ei ole tore, uskuge mind. Tänan teid, PÕKK!

Mind hämmastab, kui kauaks ma tegelikult ellu jäin, arvestades mu tegelast, kes käsi ringi, kapuuts peas, rätik näo ees ja kapuutsi-rätiku vaheline osa süsimustaks värvitud (aitäh ilusa grimmi eest, Clio ja Grim Kahju, et see eriti ei kestnud). Nõustun teiste arvamusega, et linnavahid olid nõmedad. Eriti Aurini ülem, kelle ma magama panin ja siis minema jooksin. Muidugi said nad mu kätte. *meenutab Thorfinni "Ärge tapke! Võtke vangi!"* Miks te pahad linnavahid tema sõna ei kuulanud?

Rohu sees liinil garnison-püstkoda-PÕKKi telk-garnison roomamine oli... noh... ärge seda tehke. Ma olin pärast märg nagu oleks ujumas käinud. Aga ma sain kõigi peale sisiseda ja Thorfinni magama panna.

Mu teine tegelane, nimetu bandiit, elas eriti vähe. Hakkas bandiidiks ja sai Eepiliselt Minotauruselt kirvega selga. Haavad kinni, viidi püstkotta tervenema. Härra Professor (kuujapuu) ronis sinna peitu. Siis tuli demijumalanna (jah, seesama, keda me mu kaugete sugulaste vetevana-õdedega üritasime vetevana-vennaga paari panna, Silva oli vist nimi?), pani meid magama ja hakkis ära. Minu bandiidist pole mul midagi, Professorist oli kahju, ta oli nii eepiline. =/ Eriti tema nägu, kui ma mängu alguses ta käest rektori kirja krabasin ja üle õla mutta viskasin.

Kokkuvõttes oli absoluutselt kõik äge. Peale metsa muidugi, ma kartsin kohutavalt et ma jäängi sinna, ja et ma surma sain (topelt), ja et Cliodna ja kuujapuu professorid surma said (kuujapuu hõljus pärast vaimuna ringi ja tegi teistele böö. Topelteepiline). ja et mu kaaslased vetevanad surma said. Aga kõik muu oli ikkagi äge. Eriti obelisk.

Šaslõkk oli võrratu. Ja täiskuu.


Zalme/Zille/missenimioligi?,
teie energiline lollusi tegev tumehaldjapreili. R.I.P.


P.S.: Rubriik Kadunud:
* Üks boffermõõk. Lühike, ümmargune. Hõbedane tera, must käepide, must rist ülemise otsa peal (samast teibist mis käepidegi).
* Kaks manakotti. Punased, kuldsete paeltega (Cliodna omad).

Ei oskagi nagu muud teha, kui toredaid mängijaid hea mängu eest tänada. Ja kohta muidugi ka. Eks kohati on endal raske aru saada, miks see mäng siis nii äge mõne inimese jaoks oli, aga ehk kroonikad lahendavad selle probleemi. Jään ootama.

Obelisk !

See väljatooduna võid öelda oma tänusõnad gemmidele ja kaasmängijatele. Lahe ja põnev mäng oli, ilm meeldiv ja igati hästi veedetud õhtu. Ei hakka kurtma mängu halva aja pärast, kuna ausaltöeldes ei olnud see niivõrd kivi mänguijuhtide kapsaaeda kui mõndade teiste isikute omasse. Lõbus oli ka oma poolteist tundi mööda metsa hiilida ja välja mõelda mida teha. Kahju et minotaurus elavana nägemata jäi, kuid temaga taplemist sai küll kaugele kuuldud.

Erilised tänud lähevad järgnevatele isikutele: Oliver, Yoshy, Miko, Mona ning Siim. Teiega oli väga fun koos mängida. Esimesele kolmele mängu teisel poolel suurepärane kamp olemise eest, teistele aga suurepärased uurijad ja liitlased olemise pärast. Lisatänud lähevad Trexxile ja Zeegule, kui huvitav kohtumine, eriti ajas reisiv telk

Birgit mõistsin suht kähku et oled tegelikult võrdlemisi kahjutu, sleptose osas, olid hea ja kiire, kiidan. Ja Aurin olid täpselt selline tõras et Thorfinn muidu loogiliselt käitumiselt kõrvale põrutada. Ma kipun endale vaenlasi tekitama ja paistab et bandiidid nägid mind sellena piisavalt.

Eijah sideloitsud olid üks huvitavaid elamusi pakkuv külg. Kõigepealt sideloits Rohesulele et olen elus ja et mis olukord on. Alustuseks: ära ehmata aga siin Thorfinn. Ning siis kuidas Põkk võttis ühendust, et garnison on maas ja et neil on nüüd mu abi vaja.

Fääri seerumis egamine oli ka lõbus ning noh eks ole omajagu mida veel öelda

Keep up the good work.

Njäu.
Ma ei teagi, kus kohast alustada.. Ma siis alustan tänamisest ja sellega päris algusest.
Peale kõigi mängijate ja gõmmide, tahtsin eradli välja tuua mõned minu mängu pärlid.
Ma tänan Erech'i, kes meid autoga kohale viis, kuid tagasitulemisega oli väikeseid.. khm.. probleeme. Ja mulle väga meeldis su arstiroll!
Ma lisaksin meeldivate asjade hulka veel kõik eelpool nimetatu, sest Mona juba tegi siin korraliku +- süsteemi ära, mida lugedes ma 80% asjadest kaasa noogutasin.
Aitäh sellele kaunile numbrile PÕKKist, kes mul naela välja tõmbas ja kenasti musi tegi. 69. Üldiselt olin ma teist kõigist pimestunud. Ja noh.. Irve.. väga inetu niimoodi neiukeste tagant näpata. Ja muideks, kus need vorstikesed jäid?
Kummardused neile, kelle elud ma ära röövisin - ilma teieta poleks see mäng minu jaoks see olnud, mis ta oli.
GM'id. Oooh, tänan, tänan. (Ja Eve, see liha oli tõesti hea). Jussi üle mul on ainult hea meel.
Kivi, garnisoni bandiidist härra Kivi, kes mind meelsasti kõhtu pussitas. See oli väga eepiliselt tore.

Ning ma üldiselt ütlen ära, et ma ei ole ropu suuga, kuid need mõned nilbed või inetud väljendid, mille üle tekkis ajutine vaikus ja kõik vaatasid silmad nagu tõllarattad mulle otsa, käisid rolli juurde.

Juuniorist on saanud mäng, millele mul on kohustus läbi tule (ja vee) tulla. Ja see mäng taaskord tõestas selle ära. Kuna eelmine LARP, kus ma käisin, feilis, näitas see mäng, et on vähemalt midagi, kus käia. Ootan talvist.
Mul oleks veel kindlasti palju öelda, aga seoses just just Tallinnasse jõudmisega, olen ma ikka veel larpipohmaka all, niiet.. .. .. *vahib tuimalt lage ja tunnetab, kuidas mõte magama läks*

Süütu, Pikkade Ripsmete ja Hea Hingega kuju seest tulnud Silva koos oma võinoa ja roosa kotikesega.
69

Olles rollimängudest pikemat aega eemal olnud, tundus kogu ettevõtmine ootamatult võõras ja veider (seda enam, et Juunioriga justkui sügavam side peaks olema). Terve mängu osas seisukohta võtta oleks mul keeruline, kuna rollist lähtuvalt puutusin kokku sellest tegelikult vaid väga väikese osaga; küll aga andis kahe eelneva kombinatsioon üksjagu tähelepanekuid, ning, nagu tavaliselt, õpetas üht-teist nii endast kui teistest.

Üks kogemus, mille osas ei oska siiamaani selget seisukohta võtta oli erinevate tegelaste apaatia neid metsas luuravate ja nooltega laskvate lindpriide suhtes. Suurema osa mängust veetsin võsa vahel, tehes siin-seal kilomeetriseid tiire läbi padriku, et avamaa ületamist vältida; enamuse ajast põlvili või kõhuli rohus. Keegi ei märka ega reageeri. Kahel korral õnnestus kuulda enam-vähem samas sõnastuses fraasi: "Keegi lasi mind noolega!", millele ühel juhul järgnes kiire võluturvise taastamine ja teisel juhul mitte midagi. Elu läks edasi. Justkui oleks kõige normaalsem asi maailmas saada nool kõhtu, see sealt välja tõmmata ja poolelijäänud vestlust jätkata. Olen näinud inimesi, keda sääsehammustus ka rohkem elevile ajab. Peab tõdema, et mõlemal juhul kükitas põõsaste vahel hunnik lindpriihämmastust.

Ma pean ennast üldiselt üsna keskmiseks rollimängijaks, kel kitsastes kohtades keel pigem sõlme läheb kui end sujuvalt vabaks räägib. Küll aga, olles tükk aega rollimängukauge olnud, otsin neist vist nüüd teatavat annust reaalsust. Näiteks, millegi teravaga pihta saades oleks inimestest kena, kui nad teeskleksid haiget saamist. Kui keegi sinu pihta nooli laseb, oleks tore sellele kuidagi reageerida - häiret anda, sõbrad kokku ajada, teisi hoiatada - mida iganes inimlikku. Mitte tõdeda, et ahah, mul on nüüd üks AP või üks mana vähem.

Võib-olla just sellise vastukaja tõttu viskas lindpriidel mingi hetk metsas roomamisest kollektiivselt siibrisse. Tulime proovima, et kui kaugele saame piire lükata, enne kui keegi meie vastu huvi tunneb. Selgus, et päris kaugele: tükk aega istusime lindpriide Möku ja Helge'ga lagendiku ääres pinkidel ja kommenteerisime teiste tegevust, ning mõni aeg hiljem istusime lõkke ääres ja lasime pealik Müü'l endale pannkooki küpsetada.

Võimalik ka, et me polnud kõige hirmuäratavamad lindpriid. Või siis oli tegemist äärmiselt tolerantsete kaas... tegelastega, kelle jaoks rünnatud saamine / paljaksröövimine / nooltega laskmine polnud suuremad kuriteod. Tulevastele lindpriidele suurepärane tööpõld: olles mängu 4 vasega alustanud, oli mu lõppnoosiks kaks kuldmünti, peotäis vaske, maagiline hõbetatud mõõk ja kaks maagiraamatut. Kõige selle kõrval ei pidanud keegi vajalikuks varastega midagi ette võtta, kuigi need lõpuks täiesti häirimatult keset laagrit ringi jalutasid.

***

"Lugege oma punkte" leiab korrutamist enne ja pärast igat mängu, nii et see on oma tähtsuse pea et minetanud. Seda enam tahaks panna kaasmängijatele südamele: õppige surema ja surnut mängima! Minu jaoks oli selle Juuniori vaieldamatult halvemaid hetki, kui ühe tegelase soov ellu jääda minetas igasuguse seose tema rolliga ning muutus mängija ahastuseks. "NPCd ei tohi PCsid tappa!" ning "Sa ei saa mu kätt maha raiuda, reeglites pole selle kohta midagi!" ei ole argumendid, miks kedagi mitte surnuks lugeda, pigem vastupidi - eriti veel kogenud rollimängija suust. Ühtlasi on ka laiba põhiomadusi olla vait, surnud ja veritseda, mitte nõuda et "Minge nüüd ära, ma tahan GMiga uuest rollist rääkida." Vastasel juhul oleks ka lõpplahendus laiba osas tõenäoliselt teine olnud, vähemalt vedelema poleks ta sinna jäänud.

Kui samal teemal natuke teise külje alt jätkata, teeksin ettepaneku pöörata natuke suuremat tähelepanu mängijatevahelisele tasakaalule. Saan aru, et paljud on kogunud suure arvu TPsid, ning mingil hetkel muutub see probleemiks. Miks? Kui tegelased taluvad väga suuri vigastusi ning on sisuliselt surematud (taasloomine ja tagasi toomine)*, devalveerib see märkimisväärselt riskisituatsioonide väärtust, ning seeläbi rollimängu. Tekivadki olukorrad, kus vigastada saamine pole enam rollisituatsiooniline probleem, vaid tegelase ja reeglitega seonduv tehniline küsimus. Näitena eelpoolkirjeldatud hala lindpriide teemal.




Positiivse külje pealt tahan esile tõsta kõiki metsalindpriisid: Müü (pannkoogid!), Möku (jube aktivist, kui hamba kord verele sai), Helge (killuke tervet mõistust), Jo (noor, kuid potentsiaalikas lindprii). Samuti meie kolleege garnisonist, kelle puhul Aurini ja LJT rollimäng, nii palju kui sellega kokku puutusin, iseäranis usutav näis. Seda tegelast, kes mind hingetuks jooksutas ja õlale visatuna tagasi kandis - müts maha, mees, nii jaksamise kui viitsimise eest (anna endast märku, tahaks teada, kellega tegu)! PÕKK, kogu tema halvastivarjatud tõbraslikkuses, oli... lihtsalt vaimustav.

Efkale, Morthgoth'ile, Kuriboh'ile ja Jussile suured tänud korraldamise eest!

Vahva vabamees,
Nöpsik

Vastuseks Soronturile, siis on asjaolu et NPC-d mängijategelasi kümneni ei loe viimastel aastatel küllatki tavaks saanud asi, mida juunior ka rakendab. Kuna pidasin bandiite just esmamainituteks, siis oli tegu õigustatud kommentaariga.

Kui rääkida jäsemeteemast, siis võibolla pean end vabandama natuke asja valesti väljendamise osas. Alustaks antud juhul sellest, et olen olnud alati igasuguste pimestamiste ja jäsemete mahavõtmiste vastu larbil. Isiklikult ei meeldi mulle mõtte kellegi teise tegelase püsivast sandistamisest, ning minu enese põhimõte oleks enne selle tegemist tõesti mängijalt küsida kas ta on nõus et torkan ta tegelasel nüüd silmad välja või midagi muud. Teiseks sellesama sõnastuse juurde, õigupoolest on tegu asjaga mis on rollimänguliselt korrektne kuid ilma mingi reeglitoeta niiöelda vahetsoon... asi mida võib teha kuid reeglid ei paku välja ka mingit muud vastumeedet selle vastu. Osades mängusüsteemides on olemas loitsud mis võimaldavad jäseme taastada, kuid juuniori ravi paraku niikaugele ei ulatu (ja taasloomine oleks ehk pisut drastiline lahendus). Lihtsalt minu seisukoht, et kui seda pole reeglites siis võiks selle tegemate jätta, ehk siis mu tavaline seisukoht jäsemete eemaldamise suhtes sekkus sisse. Lisame juurde et see oli enne tükeldamist ja läheb ka selle

Kolmandaks. Et ma palusin teil ära minna kuna olin natuke tujust ära ja tahtsin kas omaette olla või gemmidega rääkida, ma ei saa aru mis oli selles nii solvavat või eemaleajavat. Ma ei mäleta et oleksin teile öelnud et kasige minema tõprad või midagi muud laadset.

ehm alustan vabandustega.

Erik - kahjuks läks seekord nii, et refleksid võtsid üle, (muidu ma poleks sind tõenäoselt kätte saanud kui poleks sind korraks aeglustades oma mõõgaulatusse saanud - aga see ei olnud kaalutletud tegu, rohkem nagu tagantjärele tarkus) samas vist su sõbrad tassisid su ikkagi minema (ma kuulsin sahinat ja paljude jalgade padinat seal poolt kuhu sa maha jäid ) niiet kokkuvõttes jäi su tegelane ellu - kuigi oli saanud igaks juhuks paar korda üle küüru ka siis juba pikali maas oli. Vabandused ette ja taha, loodan, et mõistad ja ei pea pikka viha.

Aurin - noh kahju, et nii läks, kuigi ega mul just palju valikuid ei olnud - rünnaku hetkel üks käsi tühi ja teises minotauruse südant esindav toores lihatükk. Arvestades, et lööke sadas mo pihta rabinal (tsktsktsk chaingunning) oli ainuke asi mis üle jäi saada sulle nii ligi kui võimalik ja tõmmata (ise juba surevana) jalust.
Paradoksaalsel kombel oleks olukorra minu jaoks lahendanud haamri kukkumine. Teinekord küsin üle kas kõik said aru mida sinna või tännapoole kukkuv haamrivars tähendab muuseas kahevõitlus oli küll dramaatiline aga lõpptulemuse otsustas ära ikkagi taustal toimuv madin Põkki ja garnisoni(?) vahel.
Niiet lihtsalt seekord läks sedamoodi. Olen ikka veits roostes, larpi mõistes - muidu oleks ju võinud kivi käärid paber tasemel näppu visata ja vaadata kas õnnestub su käest mõõk kätte saada, ja seejärel samasuguse kivi käärid paberiga ndx rakendada maadlusvõtteid ala topeltnelson või pea kohale tõstmine ja vastu maad paiskamine Paraku oli adrekas juba jõudnud oma töö teha ja kivi käärid paber ei tulnud pähe ei mulle ega ka sulle.
Kusjuures ma oletan, et ka sinu eesmärk oleks olnud südame kasutamine obeliski juures -
Ära siis pea pikka viha.

Helgetest hetkedest:
Ogre - kivikujuks moondatud röövli jätmine inimsööjast ogre meelevalda oleks olnud eepiliselt must huumor - paraku hakkas ogrel enne katus sõitma.

Kentaur - see nägi pimedas küll uskumatult vägev välja. Õnneks paistis kuu ka niiet vaatepilt oli viimase peal sigavinge (üldises hämaruses tükike musta möirgavat pimedust- kahekäekirve ja hõbedaste sarvedega).

Obelisk - nohhh ma loodan et millalgi saate obelisk vol 2 teha koos selle algselt planeeritud sisemise valgusallikaga. Siis oleks see veel vägevam - peaaegu nagu päris.

Röövlid - noh ma vabandan - kuigi ma ühegi noolega pihta ei saanud - aga mõte minna pimedasse metsa taga ajama kedagi kes on kiire ja relvastatud vibu ja nooltega - ei tundunud dr. Bardile just suurem asi idee. (seda enam, et see polnud tõesti tema asi.)

Sisisev elukas - nägin sind (sinu) kahjuks algusest peale - alates hetkest mil sa telgi nurga tagant käpakil välja tullid. Esialgu pidasin sind üheks röövlitest kes on lihtsalt taktikat muutnud ja üritab nüüd telgi ääre alt sisse pugeda.

Põkk - lahe kontseptsioon. Erilised tänud Gregikule a. uskumatu meisterlikkuse eest hiilimise valdkonnas - välja kukkus tõeliselt proffessionaalselt. b. haamri laenamise eest.

häid asju oli veel - aga ma rohkem ei kiida - muidu läheb liiga läägeks
Isegi telgivaia katkiminek andis kokkuvõttes positiivse teadmise - nöörid on tugevamad kui post. (peaks olema vastupidi)

Vetavanade jaoks mäng muidugi nii roosiline polnud. Me jäime küll ellu, aga seda pigem sellise hinnaga, et enamiku mängust me paterdasime jooksujalul metsa, turnisime kuristiku kohal ja siis lamasime seal umbes pooletunniste vahedega, kuni tundus olukord jälle piisavalt ohutu, et umbes veerand tunniks välja minna ning mängu käiku uurida ning siis jälle hirmus ruttu tagasi peidukohta joosta. Nii, et üldiselt oli olukord kohati masendav. Kuid küllap on see meile õpetuseks, et Juunioril ei maksa mängida, kedagi, kes on pisut teistsugune.

Niisiis, üldiselt meie mängust nagu osa ei saanud. Ning mul oli siiralt kahju, et käiku ei läinud meie arvukad asjad, millega oli plaan nii mängijaid kui ka iseennast lõbustada. Näiteks oli meil planeeritud vetevana pulm, kuidas kuidas sa pulma pead, kui targem oleks kuskil mullahunnikus kükitada ning oodata, et järjekordne vetevana-vihkaja mööda longib.

Eks oleks mäng paremini läinud, kui meilt esimese veerandtunni jooksul poleks võetud kõikvõimalikke relvi, nii et lõpuks jäi meil vastaste tapmiseks ainult.. kaks nuga?!

Aga, mis ma hädaldan, eks olime ise ka äpud, et me neljakesi julmalt kõiki kohe alguses maha ei nottinud (või vähemalt üritanud) ning siis väärikalt, lahingusurma surnud.

Vabandan nende ees, keda võis häirida, meie vahepealne pikem OG paus, kus me käisime söömas, me pikalt võtsime hoogu, et IG sööma minna, kuid nagu väga ruttu selgus - oli see praktiliselt võimatu. Ning ma leian, et mängija ei pea oma elu ohverdama söögi nimel, mille eest ta maksnud on.

Ma tänan iseennast, sest ma nägin kostüümiga nii palju vaeva. Vist esimest korda elus kleepisin endale mingit löga külge ning värvisin juuksed siniseks ühe väikese mängu nimel. Ja siis muidugi oma kalleid kaaslaseid. Ning PÕKK-i, kes oli meiega suhteliselt sõbralik.

Ja aitäh GM-dele ka, liha oli jumalik.

Teie

Vetevanapealik ŠuŠlik

Mängustruktuuriliselt läks garnisoni mahanottimise koht untsu (kuidagi oli mugavam seda mitte teha): vetevanade ja toidu osas siis.

Isiklikult ei tegelenud ma bandiitidega selle pärast, et olin minimaalse relvastusega ja pealekauba veel tsiviilisik. Lahingusse ronides oleks surm olnud suht kindel.

Minu meelest olid vetevanad toredad, ja tegelikult kõige nõmedam suhtumine tuligi nende poole garnisonilt. Keegi teine neid vist väga ei kottinud, nii kaua kuni tuli välja, et nad oma riitustes hingi/verd vajavad. Siis polnud ka mina enam nõus nendega tegelema.

Taaselustamise koha pealt - ei tea, kuidas teistega oli, aga mina olin hämmastunud küll. Siiski, pikaajaliselt seigelnu ei pea ka seda enam varsti suureks asjaks.

(Ülejäänud asjade koha pealt sõna ei võta kuna mind polnud juures.)