Dragon.ee foorum

Mul ka siis lõpuks esimesel Juunioril käidud. Pettuma ei pidanud, seiklust, koomikat, põnevust ja ägedaid rollimängulisi situatsioone jagus ohtralt.

Aitäh GMidel, müts maha teie ees, et vaatamata raskustele asja lõpuni vedasite ja meile imelise mängu korraldasite! Aitäh nunnudele kaas NPCdele ja mängijatele, oli head rollimängu ja äktsionit, kõike parajas vahekorras.

NPCna elu oli väga vaheldusrohke, aga mingeid kilde ka:
*Libarottid saadeti oma punkrisse pokkerit mängima. Istume laua taha maha ja järgneb mõõdetud vaikus. "Kas sa oskad pokkerit mängida?" "Mitte väga." *mõttepaus* Järgnes väga ohtra sohitegemise ja värvikate solvangutega värtsitatud mäng "Pea-aegu linnadepõletamist".
*Üks vapratest seiklejatest tuleb libarottidele altkäemaksu pakkuma: "Siin on teile tükike parimat Parmesani juustu!" Rott: "See on hallitanud maitsega!"
*Profesionaalsete petturite rolli OG ette valmistades ei jää tegelase pikka ja keeruline nimi meelde: "Isand Iba Ubad?! Mis ta nimi oligi?"
*Profesionaalsed petturid (kaks öösel saabunud araablast) võetakse majja lahkelt vastu ja uuritakse, kas neil oleks midagi vaja. Hämmastvalt kähku tekitakse neile voodikoht, söök, jook ja seeneleotis. Istume maas ja ei oska suurt midagi nagu edasi teha. Olime nimelt rolli ette valmistades mõelnud umbes nii kaugele, et peame kuskil maja ees läbirääkimisi, sest sisse nii ehk naa ei lasta.
*Araablasest NPC, emanda ihukaitsja, lüüakse öisel teel maha. Seiklejad seisavad laiba ümber sõõris ja vaidlevad mida teha. Laip otsitakse ca viis korda läbi ja vaieldaks veel mida teha. Kas ellu äratada või ei? Kas siduda käed kinni või ei? Selle aja peale kui nad lõpuks pea-aegu otsuseni jõuavad on vaene naine juba verest tühjaks jooksnud.
*Eepiline võitlus elavate puude ja mängijate vahel. So much fun. Minu vanades kontides annab see madistamine siiamaani tunda.
*Metsajumalanna?/deemon Medina oli nii äge roll. Aitäh GMidele, et selle mulle andsite ja lubasite mul sellega funida. Puu otsas passida, läbirääkimisi pidada ja mängijaid õrritada oli tõenäoliselt minu jaoks selle mängu kõige põnevam osa. Sorri kõigile keda trollisin ja et te nata mürki saite elueliksiiri asemel. Ups. Tegijal juhtub. Tegeikult oli Medina tore deemonpihv, kes lihtsalt soovis, et kõik talle truudust vannuks ja ta metsa rahule jätaks. Enda pilbasteks laskmine lõpuks oli olude sunnil ja pidage meeles, et tige kamikaze deemon = 10 meetrit ohutsooni.
*Kõik vändaprobleemid sellel mängul.
*Kostüümid ja propid! Maja ja saun olid ka lihtsalt sulama panevalt nunnud.

Hommikul oli peale kolme tundi und päris raske olla ja tagasisõit kuidagi eriti pikk. Aga tsiteerides vanamehe multikat: "See oli seda väärt!" Seega järgmise korrani!

Aitäh mu superarmsale autotäiele -- mehed, love ya all. (Lisaks tekitasime tõenäoliselt eluaegse trauma tsivilist Pjotrile. ) Eriline tänu Sauronile, kes minnes meid kindla käega roolis ja kohale viis.

PS! Meie autotäie selle mängu teemalugu https://www.youtube.com/watch?v=brXnSI5qeWY
PS2! Pilte palun, jaa!
PS3! Muda.

Teie,
Randiel/Libarott/Elav Puu/Emand Shareeni ihukaitsja/Vändaga sõdurrott/Medina

Minul ei tulnud see kord PC mängimine kohe üldse välja. Ma ei tea, kas ma olin ise liiga uimane või pole Juunior enam üksikule mängijale sobiv. See eest sai hiljem nalja kolli mängides.

Smena tehtud pildid saab kätte siit:

Narmer: sa tegid täpselt õigesti: sa hukkusid tehes midagi irratsionaalset. See on rollimängu alustala! (a su pilte ei näe)

Mängul olles tundus kõik marurahulik. Pärast mängu tundus, et tohutult hea mäng oli ja nii palju sai tehtud. Tagasivaadet kirjutades tundus, et midagi ei teinud tegelikult. Nüüd tundub, et just täpselt nii pidigi olema ja minema.

Ma olen vaimustuses mängujuhtide poolt loodud elementidest ja olukordadest. NPC'd olid äärmiselt värvikad ja säravad, butafooria oli võrratu ning mäng kulges just täpselt nii nagu üks klassikaline Juunior mu meelest kulgema peaks. Olen rahul.

(Praeguseks on mul ainult kahju, et nende rottidega kauem aega veeta ei saanud. Nad olid humoorikad. Ja mäekollid ehk smogid on jätkuvalt mu lemmik-kollid.)

Hea meelega edastaks oma õe muljeid, kes oli kõikse ehedam juunior, ent ta ikka veel mõtleb oma elamuse ja kogemuse üle järele ja pole seda osanud veel kuidagi kokku võtta. Talle, arvutimängude ja telekaga üles kasvanud lapsele, jättis väga sügava mulje see reaalsuse ja tegeliku hirmu tunne, mida ta esimest korda koges. Ta näiteks ütles, et kui metsavaimud ründasid, siis ta oma tegelase unustas täiesti ära ja tal oli iseenda, oma päris mina, pärast tõsine hirm. Täiesti irratsionaalselt. Aga samas see kõik talle vist ikka täitsa meeldis ka. Öiseid hirmuunenägusid pole kuuldavasti veel nägema hakanud vähemalt.

Aitäh!