Ajatu Põhjamaa Jumalad
Postitatud: 17:45 13. Juul 2003Alguses koosnes maailm igikülmast põhjast ja põletavast lõunast mida hiiglased valitsesid. Põhja külma- ja lõunat tulehiiglased. Siis sündis Rhudwir, loojahiiglane. Rhudwiril on kaks last - Lokh ja Liira [rõhk ii del], jumalate isa ja ema.
Loojahiiglaseks ei saanud Rhudwir küll omast tahtest. Tule ja külmahiiglased olid need kes Suure Rhudwiri tapsid. Rhudwiri kehast sai maa jää ja tule vahel - maa millel elavad inimesed. Rhudwiri kulmudest said kaitsvad mäeahelikud mis hiiglasi eemal hoiavad, tema verest mered ja järved, tema kontidest metsad ja tema ihust muld. Lokhist ja Liirast sündisid kolm last. Kolm jumalat. Fylna, Froyll ja Druxel. Peale kolmikute sünnitamist kukkus Liira maha ja suri. Tema kehast said Läänemäed, tema hing aga imbus maapinda ja Liirast sai Maaema. Tema mälestuseks otsustas Lokh teha Kõige Suuremast Kivist kuju. Kuus ööd ja seitse päeva vasardas Lokh oma suure Haamri ja meisliga Kõige Suuremast Kivist kuju. Seitsmendal ööl aga raius Druxel kivi tagaküljele augud nii et kivi Lokhi võimsate hoopide all kildudeks pudeneks. Ja täpselt nii, nagu kurikael Druxel plaaninud oli, ka läks. Esimese võimsa vasarahoobi all purunes kivi tuhandeteks pisikesteks kildudeks millest esimesed inimesed, päkapikud, haldjad ja kääbikud tekkisid. Druxeli sigadus jäi aga igaveseks saladuse hõlma. Lokh sai oma leinast üle ja asus koos oma lastega valitsema inimeste, haldjate, kääbikute ja päkapikkude üle.
Aja jooksul eraldusid jumalad inimestest ja asusid elama Yglondi, suurde jumalate pilvelinna mis legendi kohaselt kunagi alla kukkudes maailmalõpu põhjustab.
Räägitakse et Aegade Alguses olla jumalad inimestega samades kodades elanud. Kuid see oli nii ammu et isegi vanemate ättide vanavanaisad teadsid sellest rääkida ainult lugusid mis nad oma vanaisadelt kuulnud olid.
Muidugi ei ole need mainitud viis ainukesed jumalad. Aja jooksul on neid kõvasti juurde tekkinud. Ja kõvasti ära kadunud, kes Suure Maailmahundi Jorgolli kõhtu, kes kadunud omavahelises kähmlemises, kellel mõni asisem kangelane mõõga kõhust läbi ajanud. Aga tekkinud on jumalaid siiski rohkem kui kadunud. Muidugi on need nooremad jumalad ka nõrgemad kui vanad olijad. Eriti need kes tekivad jumala ja sureliku vahelise armastuse läbi. Või peale sunnitud armastuse.
Üks Põhjamaa legend räägib Annast, suurest vägilasest, kes vihahoos ühe noorema jumala, Dargolli nimeliselt, ära vägistas. Sellest sündis talle poeg Hjordol kes oma elu jooksul palju vägitegusid korda saatis. Dargolli ei ole aga sellest ajast saati näha olnud. Arvatakse et ta ennast suurest häbist ära tappis või kuhugi peitus.
Elu veereb edasi suurimat laadi jumalike muudatustega. Muidugi korraldab Druxel alati sigadusi ja tekib ja kaob pisemaid jumalaid aga ühtegi suurt ämbrisseastumist pole seni veel juhtunud. Ju vist ei ole sellist ämbrit mida jumalad oma sammuga lihtsalt ei lömastaks.
Järgneb tähtsamate jumalate kirjeldus:
Liira:
Liira oli kunagi Lokhi abikaasa. Tegelikult on ta seda siiani pakkudes Maaemana oma abikaasale kaudset tuge. Ta on heatahtlik ja kohtleb kõiki kes teda austavad lahkuse ja hellusega. Neile, kes teda aga rüüstavad ja talle haiget teevad, saab millagi omaks vastav tasu.
Talle tuuakse iga külvi ja viljakoristuse ajal rohkelt ohvreid vilja ja kariloomade näol, ikka selleks et hea viljaõnn tuleks.
Liira sümboliks on sarv, kust kimp vilja parasjagu välja paistmas on, suure tammepuu taustal.
See sarv olla Suure Härja Olgadeni sarv mille Froyll aegade hämaruses härjalt võitluse käigus lõuganud oli. See tamm aga on Maailma Naba Tamm. Skaldid teavad jutustada et kui see tamm ükskord maha raiutakse siis kukub sellele toetuv Yglond alla ja jõuab kätte maailma ots. Seepärast ongi tammed (Liira) pühad puud ja neid üritatakse võimalikult vähe raiuda, eriti suuremaid.
Lokh:
Lokh on kõigi jumalate isa ja Maaema abikaasa. Ta valitseb nii inimeste kui jumalate üle istudes oma vägeval troonil Yglondi säravaimas saalis. Ta on aus ja õiglane ning karm. Lokh jälgib et kõik saaksid oma tegudele vastavad tasud.
Lugudes kujutatakse teda kui suurt tursket punase habemega meest, kelle käest või vahetust lähedusest alati tema Vasara leida võib. See vasar on ka tema sümboliks.
Fylna:
Fylna on ilu (sinna alla käib nii füüsiline ilu kui ka kaunid kunstid), viljakuse ja headuse jumalanna ja need surelikud kes on saanud osa Fylna verest on alati ilusamad ja lahkemad kui need kes ei ole. Fylna püüdleb selle poole et kõik maailmas oleks ilus ja hea.
Liigub palju lugusid sellest kuidas Fylna ennast surelikuks neiuks maskeerinud ja maa peale kõndima tulnud on. Ja sellest kuidas mõni noormees temasse siis lootusetult armunud on. See mis edasi saab varieerub juba loost lukku. Mõnikord lõpeb lugu õnnelikult lapse sünniga, mõnikord tapab mõni armukade konkurent (olgu siis surelik või mitte) noormehe ära.
On levinud tõsiasi et armumine ongi Fylna õnnistus mille jagamisel ta teiste jumalatega võrreldes just ei koonerda. “Fylna naeratuse all on kõik võimalik.” on teada-tuntud vanasõna.
Fylna käib tihedamini läbi rahu pooldavate jumalatega (mitte et neid just palju oleks) kuna sõda ja surm on tema arvamuse järgi ilu pärssivad nähtused.
Fylna sümboliks on must kass koos punase roosiga. Mõnikord on roos kassil hambus, mõnikord istub ta kroonlehel, kuidas kunagi, teda ennast aga kujutatakse noore kauni neiuna, enamasti punases kleidis. Igatahes räägvad skaldid et Fylna ennast kassiks moondada oskab ja seda võimet surelike seas liikumiseks kasutab. Sellest tuleneb kasside püha staatus inimeste seas.
Froyll:
Froyll on jumalate sõjamees. Ta on aus, ustav ja vapper. Tema on see jumal kes aegade hämaruses inimestel maailma kurjusega (lohed, vargid ja muud segavad faktorid) võidelda aitas.
Kuid ilma põhjuseta verevalamist ta ei poolda kuna selles puudub au.
Inimesed on ammustest aegadest enne lahingusse minemist ütelnud palveid Froylli poole lootuses et ta neid kuulda võtab. Froyll ongi see kes otsustab lahingute tulemuste üle. Seda teeb ta kõiki faktoreid arvesse võttes. Et saada paremat informatsiooni mõlema leeri kohta on tal abiks neli musta ronka - Froylldali. Nemad koguvad informatsiooni üle maailma ja raporteerivad otse Froyllile. Ronga nägemist enne lahingut peavad inimesed heaks endeks.
Froylli kujutatakse kui noort tursket rõngasturvises mõõga ja kilbiga noormeest. See leegitsev mõõk on ka sümboliks mis Paljude sõjameeste kilpe ja templite uksi kaunistab.
Druxel:
Druxel on jumalate suller. Ta on alati käki keeramise peal väljas. Kellele ta pättused head ja kellele halba teevad teda ei huvita. Peaasi et saaks midagi rikkuda. Ta on õel. Ta on ettearvamatu.
Ta oskab viimsete peensusteni enesemoonutamiskunsti, mida ta ka oma preestritele õpetab. Seetõttu ei ole tal ka kindlaks kujunenud väljanägemist. Küll aga on tähele (ja kirja) pandud et tema läheduses mõned lilled mustaks tõmbuvad. Sellest kas tema sümbol: must lill.
Enamustes legendides mida jumalatest räägitakse on Druxeli käsi kusagil mängus. Aga inimkond võlgneb talle suure teene. Oma olemasolu. Oli ju Druxel see kes Kõige Suuremasse Kivisse mõrad tekitas et see kildudeks kukkus ja inimkonna tekitas. Samas oli Druxel see kes korraldas Yglondi viiva silla ära lõhkumise plaaniga teised jumalad Yglondi kinni panna ja maailm omale saada. See põhjustas küll jumalate eraldumise inimkonnas aga see plaan tal tänu Froylli ennastsalgavusele täide ei läinud. Sellest ajast on Druxel ja Froyll vihavaenlased.
Gillharid e. Kolm Õde e. Pimedad Kohtumõistjad.
Gillharid on kolm õde kes alati Lokhi trooni paremal käel istuvad elulõngu ketravad. Kui inimese elulõng katkeb otsustavad nemad kuhu inimese hing edasi läheb. Olgu see siis Valgaardeni kõrgetesse hallidesse kuhu ainult ausas lahingus langenud sõdalased pääsevad, Endermani pimedatesse kaevandustesse kus neil igaviku lõpuni maailma ahjule sütt kaevates rabada tuleb või Yglondi valgetesse hallidesse kus jumalad ainult parimaid hingi vastu võtavad. Räägitakse ka lugusid mujale sattunud hingedest aga neid on rõhutatult vähe.
Mottala:
Mottala on jumal kes hoolitseb hingede liikumise eest. Tema on see kes korraldab inimese surma kui selleks aeg kätte jõuab ja hinge vastavalt Gillharide korraldustele oma puhkepaika toimetab. Mõni üksik hing jääb tal aegajalt kahe silma vahele ja need neetud hinged jäävad surelike maailma kummitama. Enamasti juhtub see selliste hingedega kelle lõng liigjärsult katkeb ja Mottala surma ise korraldama ei pea. Põhiliselt tuntaksegi teda Surmana, Mottala on tema ametlikum nimi. Surelikud on teda enamasti näinud musta ronga või rebasena ja sellise nägemist loetakse halvaks endeks. Ka tema sümbol on must ronk. Arvatakse et ronk kannab hingi oma noka vahel.
Navni:
Sõja ja lahingujumal kes õhutab (läbi oma teenrite) inimesi üksteist tapma. Navni on üks vähestest jumalatest kes nõuab inimohvreid. Ja üks veel vähesematest kes neid saab.
Tema sõjakas loomus on tekitanud talle jumalate seas paksu pahandust ja halvakspanu.
Navni tahab et alati valitseks maailmas sõda ja hirm. Kes parasjagu sõdivad omab palju vähem tähtsust.
Tema preesterkond seob seda ka materiaalsete huvidega ja on seeläbi tuntud kui üsna kallid ja kvaliteetsed palgasõdurid.
Navni sümboliks on Verest tilkuv lahingukirves ning teda ennast kujutatakse ühe jalaga viikingina kel üks silm lahingus kaduma on läinud. Lugudes räägitakse endiselt Navni vägevusest lahingus ja sellest kuidas need kes tema viha alla satuvad kiiresti vereks ja kondipudruks muutuvad.
Fothyr:
Fothyr on rahu jumal. Ja selle tõttu on ta jumalate ja ka inimeste seas välja tõrjutud positsioonil. Lugudes kujutatakse teda kui pika halli habemega elutarka vanameest kes enam ilma kepi toeta käia ei saa. Küll on ta teisi jumalaid õpetanud ja hoiatanud aga seda et teda kuulda võetakse juhtub inim(või jumal-)loomuse tõttu suhteliselt harva. Fothyri preesterkond on pika puuga kõige väiksemaarvuline suurjumala preesterkond. Aga selle tõttu et enese Fothyri usule pühendamiseks südames midagi teistmoodi peab olema on tema preesterkond ustav ja oma tööd armastav.
Fothyr on iseenda sümbol kuna erilist lihtsustatud sümbolit ei ole usu vähelevinuse tõttu vaja olnud.
Loojahiiglaseks ei saanud Rhudwir küll omast tahtest. Tule ja külmahiiglased olid need kes Suure Rhudwiri tapsid. Rhudwiri kehast sai maa jää ja tule vahel - maa millel elavad inimesed. Rhudwiri kulmudest said kaitsvad mäeahelikud mis hiiglasi eemal hoiavad, tema verest mered ja järved, tema kontidest metsad ja tema ihust muld. Lokhist ja Liirast sündisid kolm last. Kolm jumalat. Fylna, Froyll ja Druxel. Peale kolmikute sünnitamist kukkus Liira maha ja suri. Tema kehast said Läänemäed, tema hing aga imbus maapinda ja Liirast sai Maaema. Tema mälestuseks otsustas Lokh teha Kõige Suuremast Kivist kuju. Kuus ööd ja seitse päeva vasardas Lokh oma suure Haamri ja meisliga Kõige Suuremast Kivist kuju. Seitsmendal ööl aga raius Druxel kivi tagaküljele augud nii et kivi Lokhi võimsate hoopide all kildudeks pudeneks. Ja täpselt nii, nagu kurikael Druxel plaaninud oli, ka läks. Esimese võimsa vasarahoobi all purunes kivi tuhandeteks pisikesteks kildudeks millest esimesed inimesed, päkapikud, haldjad ja kääbikud tekkisid. Druxeli sigadus jäi aga igaveseks saladuse hõlma. Lokh sai oma leinast üle ja asus koos oma lastega valitsema inimeste, haldjate, kääbikute ja päkapikkude üle.
Aja jooksul eraldusid jumalad inimestest ja asusid elama Yglondi, suurde jumalate pilvelinna mis legendi kohaselt kunagi alla kukkudes maailmalõpu põhjustab.
Räägitakse et Aegade Alguses olla jumalad inimestega samades kodades elanud. Kuid see oli nii ammu et isegi vanemate ättide vanavanaisad teadsid sellest rääkida ainult lugusid mis nad oma vanaisadelt kuulnud olid.
Muidugi ei ole need mainitud viis ainukesed jumalad. Aja jooksul on neid kõvasti juurde tekkinud. Ja kõvasti ära kadunud, kes Suure Maailmahundi Jorgolli kõhtu, kes kadunud omavahelises kähmlemises, kellel mõni asisem kangelane mõõga kõhust läbi ajanud. Aga tekkinud on jumalaid siiski rohkem kui kadunud. Muidugi on need nooremad jumalad ka nõrgemad kui vanad olijad. Eriti need kes tekivad jumala ja sureliku vahelise armastuse läbi. Või peale sunnitud armastuse.
Üks Põhjamaa legend räägib Annast, suurest vägilasest, kes vihahoos ühe noorema jumala, Dargolli nimeliselt, ära vägistas. Sellest sündis talle poeg Hjordol kes oma elu jooksul palju vägitegusid korda saatis. Dargolli ei ole aga sellest ajast saati näha olnud. Arvatakse et ta ennast suurest häbist ära tappis või kuhugi peitus.
Elu veereb edasi suurimat laadi jumalike muudatustega. Muidugi korraldab Druxel alati sigadusi ja tekib ja kaob pisemaid jumalaid aga ühtegi suurt ämbrisseastumist pole seni veel juhtunud. Ju vist ei ole sellist ämbrit mida jumalad oma sammuga lihtsalt ei lömastaks.
Järgneb tähtsamate jumalate kirjeldus:
Liira:
Liira oli kunagi Lokhi abikaasa. Tegelikult on ta seda siiani pakkudes Maaemana oma abikaasale kaudset tuge. Ta on heatahtlik ja kohtleb kõiki kes teda austavad lahkuse ja hellusega. Neile, kes teda aga rüüstavad ja talle haiget teevad, saab millagi omaks vastav tasu.
Talle tuuakse iga külvi ja viljakoristuse ajal rohkelt ohvreid vilja ja kariloomade näol, ikka selleks et hea viljaõnn tuleks.
Liira sümboliks on sarv, kust kimp vilja parasjagu välja paistmas on, suure tammepuu taustal.
See sarv olla Suure Härja Olgadeni sarv mille Froyll aegade hämaruses härjalt võitluse käigus lõuganud oli. See tamm aga on Maailma Naba Tamm. Skaldid teavad jutustada et kui see tamm ükskord maha raiutakse siis kukub sellele toetuv Yglond alla ja jõuab kätte maailma ots. Seepärast ongi tammed (Liira) pühad puud ja neid üritatakse võimalikult vähe raiuda, eriti suuremaid.
Lokh:
Lokh on kõigi jumalate isa ja Maaema abikaasa. Ta valitseb nii inimeste kui jumalate üle istudes oma vägeval troonil Yglondi säravaimas saalis. Ta on aus ja õiglane ning karm. Lokh jälgib et kõik saaksid oma tegudele vastavad tasud.
Lugudes kujutatakse teda kui suurt tursket punase habemega meest, kelle käest või vahetust lähedusest alati tema Vasara leida võib. See vasar on ka tema sümboliks.
Fylna:
Fylna on ilu (sinna alla käib nii füüsiline ilu kui ka kaunid kunstid), viljakuse ja headuse jumalanna ja need surelikud kes on saanud osa Fylna verest on alati ilusamad ja lahkemad kui need kes ei ole. Fylna püüdleb selle poole et kõik maailmas oleks ilus ja hea.
Liigub palju lugusid sellest kuidas Fylna ennast surelikuks neiuks maskeerinud ja maa peale kõndima tulnud on. Ja sellest kuidas mõni noormees temasse siis lootusetult armunud on. See mis edasi saab varieerub juba loost lukku. Mõnikord lõpeb lugu õnnelikult lapse sünniga, mõnikord tapab mõni armukade konkurent (olgu siis surelik või mitte) noormehe ära.
On levinud tõsiasi et armumine ongi Fylna õnnistus mille jagamisel ta teiste jumalatega võrreldes just ei koonerda. “Fylna naeratuse all on kõik võimalik.” on teada-tuntud vanasõna.
Fylna käib tihedamini läbi rahu pooldavate jumalatega (mitte et neid just palju oleks) kuna sõda ja surm on tema arvamuse järgi ilu pärssivad nähtused.
Fylna sümboliks on must kass koos punase roosiga. Mõnikord on roos kassil hambus, mõnikord istub ta kroonlehel, kuidas kunagi, teda ennast aga kujutatakse noore kauni neiuna, enamasti punases kleidis. Igatahes räägvad skaldid et Fylna ennast kassiks moondada oskab ja seda võimet surelike seas liikumiseks kasutab. Sellest tuleneb kasside püha staatus inimeste seas.
Froyll:
Froyll on jumalate sõjamees. Ta on aus, ustav ja vapper. Tema on see jumal kes aegade hämaruses inimestel maailma kurjusega (lohed, vargid ja muud segavad faktorid) võidelda aitas.
Kuid ilma põhjuseta verevalamist ta ei poolda kuna selles puudub au.
Inimesed on ammustest aegadest enne lahingusse minemist ütelnud palveid Froylli poole lootuses et ta neid kuulda võtab. Froyll ongi see kes otsustab lahingute tulemuste üle. Seda teeb ta kõiki faktoreid arvesse võttes. Et saada paremat informatsiooni mõlema leeri kohta on tal abiks neli musta ronka - Froylldali. Nemad koguvad informatsiooni üle maailma ja raporteerivad otse Froyllile. Ronga nägemist enne lahingut peavad inimesed heaks endeks.
Froylli kujutatakse kui noort tursket rõngasturvises mõõga ja kilbiga noormeest. See leegitsev mõõk on ka sümboliks mis Paljude sõjameeste kilpe ja templite uksi kaunistab.
Druxel:
Druxel on jumalate suller. Ta on alati käki keeramise peal väljas. Kellele ta pättused head ja kellele halba teevad teda ei huvita. Peaasi et saaks midagi rikkuda. Ta on õel. Ta on ettearvamatu.
Ta oskab viimsete peensusteni enesemoonutamiskunsti, mida ta ka oma preestritele õpetab. Seetõttu ei ole tal ka kindlaks kujunenud väljanägemist. Küll aga on tähele (ja kirja) pandud et tema läheduses mõned lilled mustaks tõmbuvad. Sellest kas tema sümbol: must lill.
Enamustes legendides mida jumalatest räägitakse on Druxeli käsi kusagil mängus. Aga inimkond võlgneb talle suure teene. Oma olemasolu. Oli ju Druxel see kes Kõige Suuremasse Kivisse mõrad tekitas et see kildudeks kukkus ja inimkonna tekitas. Samas oli Druxel see kes korraldas Yglondi viiva silla ära lõhkumise plaaniga teised jumalad Yglondi kinni panna ja maailm omale saada. See põhjustas küll jumalate eraldumise inimkonnas aga see plaan tal tänu Froylli ennastsalgavusele täide ei läinud. Sellest ajast on Druxel ja Froyll vihavaenlased.
Gillharid e. Kolm Õde e. Pimedad Kohtumõistjad.
Gillharid on kolm õde kes alati Lokhi trooni paremal käel istuvad elulõngu ketravad. Kui inimese elulõng katkeb otsustavad nemad kuhu inimese hing edasi läheb. Olgu see siis Valgaardeni kõrgetesse hallidesse kuhu ainult ausas lahingus langenud sõdalased pääsevad, Endermani pimedatesse kaevandustesse kus neil igaviku lõpuni maailma ahjule sütt kaevates rabada tuleb või Yglondi valgetesse hallidesse kus jumalad ainult parimaid hingi vastu võtavad. Räägitakse ka lugusid mujale sattunud hingedest aga neid on rõhutatult vähe.
Mottala:
Mottala on jumal kes hoolitseb hingede liikumise eest. Tema on see kes korraldab inimese surma kui selleks aeg kätte jõuab ja hinge vastavalt Gillharide korraldustele oma puhkepaika toimetab. Mõni üksik hing jääb tal aegajalt kahe silma vahele ja need neetud hinged jäävad surelike maailma kummitama. Enamasti juhtub see selliste hingedega kelle lõng liigjärsult katkeb ja Mottala surma ise korraldama ei pea. Põhiliselt tuntaksegi teda Surmana, Mottala on tema ametlikum nimi. Surelikud on teda enamasti näinud musta ronga või rebasena ja sellise nägemist loetakse halvaks endeks. Ka tema sümbol on must ronk. Arvatakse et ronk kannab hingi oma noka vahel.
Navni:
Sõja ja lahingujumal kes õhutab (läbi oma teenrite) inimesi üksteist tapma. Navni on üks vähestest jumalatest kes nõuab inimohvreid. Ja üks veel vähesematest kes neid saab.
Tema sõjakas loomus on tekitanud talle jumalate seas paksu pahandust ja halvakspanu.
Navni tahab et alati valitseks maailmas sõda ja hirm. Kes parasjagu sõdivad omab palju vähem tähtsust.
Tema preesterkond seob seda ka materiaalsete huvidega ja on seeläbi tuntud kui üsna kallid ja kvaliteetsed palgasõdurid.
Navni sümboliks on Verest tilkuv lahingukirves ning teda ennast kujutatakse ühe jalaga viikingina kel üks silm lahingus kaduma on läinud. Lugudes räägitakse endiselt Navni vägevusest lahingus ja sellest kuidas need kes tema viha alla satuvad kiiresti vereks ja kondipudruks muutuvad.
Fothyr:
Fothyr on rahu jumal. Ja selle tõttu on ta jumalate ja ka inimeste seas välja tõrjutud positsioonil. Lugudes kujutatakse teda kui pika halli habemega elutarka vanameest kes enam ilma kepi toeta käia ei saa. Küll on ta teisi jumalaid õpetanud ja hoiatanud aga seda et teda kuulda võetakse juhtub inim(või jumal-)loomuse tõttu suhteliselt harva. Fothyri preesterkond on pika puuga kõige väiksemaarvuline suurjumala preesterkond. Aga selle tõttu et enese Fothyri usule pühendamiseks südames midagi teistmoodi peab olema on tema preesterkond ustav ja oma tööd armastav.
Fothyr on iseenda sümbol kuna erilist lihtsustatud sümbolit ei ole usu vähelevinuse tõttu vaja olnud.
