Mõtteid rollimängust

[Priist]

Kallid noorlarparid, ärge minge larbile lihtsalt selleks, et teisi mõegaga lüüa. Mängige parem mõnda sellist karakterit, mis pakub rõõmu ka teistele Mängu õnnestumine sõltub meist kõigist.

Lisaks antud tekstile on veelgi rohkem olulist juttu

[logerin]

Kasutage eelkõige oma ajusid, mitte relvi!


Eelistage rollimängu ja te avastate, et on hulka lõbusam, kui päev läbi tuiata mingi ala peal ringi ja oodata, et noh, tuleks keegi tüli norima, siis me meestega neile näitame.
Vahepeal läheb kõht tyhjaks ja kena majapiiga tuleb serveerib toitu ja jooki, paari minuti pärast olete kõik siruli, kõhukrampides ja teil lõigatakse lihtsalt kõrid läbi, või tehakse muud sada imet.

Ja kui tõesti teiega midagi siis juhtub, on juba lootusetult hilja. Võitlusoskus pole larpil üldsegi oluline, ta võib elu päästa, aga targem on mõistus teravana hoida. Osav keel ja kiire mõte võivad päästa nii mõnestki olukorrast. Diplomaatia, oskus hoiduda õigele poolele ja näida kasulik ja asendamatu, need on asjad mis on hindamatud. Mis kasu sul on mõõgast, kui sind ümbritseb kuus vastast. See tooks antud situatsioonis ausaltöeldes rohkem kahju.

Pange oma raha, mis te kulutate relvadesse, kostüümide alla, tulge nähke ehtsad välja, pakkuge rollimängu, võttes kaasa atribuutikat (pitsatis6rmus, kurradima audentne kostüüm, hoolikalt arendatud kõnepruuk, valitud väljendid, hääletoon jne). Lihtsakoelised sõdalased, nagu ma olen enamustest näinud on lihtsalt mass, kes saab igal juhul surma, või siis jooksevad ära, või siis hoiavad kellegi selja taha (btw juhul kui te ei vasta eelnevatele kirjeldustele, ärge tundke end puudutatuna, ma siin niisama üldistan ), see ei ole ju lõbus, või on . Tulge tehke pulli, visake showd, organiseerige mustkuntsti, silmapetteid, kaardimängu ja te avastate, et see sama sõdalaste mass järgneb teile kui te vähegi karismaatilised olete. Võimalusi oma tegelast arendada ja mitmekesistada on tohutuid Mida segasem mass, seda lõbusam teil endal on.


Tugev pole see, kes oskab mõõgaga võidelda, vaid see, kes oskab ilma relvadeta igasuguseid imesid teha. Mängige vahelduseks preesterid ja maage ka, paistab et paljud pole avastanud neis peituvaid tugevusi ja kavalusi.

Preestri puhul ntx "sa ei pea mind mitte ründama", ja lähed räägid vastasega sotid selgeks, et miks ta nii teha tahab ja äkki annab midagi välja m6elda, või siis lihtsalt lähed võtad kuskilt mõne suure kiva...

Maagil on asi veel lihtsam, loits nimega PPP ja kotikesed juurdumise või unega ja jumal teab millega veel (suur kivi, maavärin), ja pisike taskunuga kuskil käises. Avalikku massi tuleb ette väga harva, pigem arendage oma diplomaatilisi oskusi ja veenmisvõimet, seepärast, et relv võib tihti peale sind hätta jätta.

Korralik duell on väga harv nähtus ja siis ka lepitakse kokku kas esimese vereni, või surmani ja käitudakse aumehelikult lõpuni. Kui vastane kukub siis ulatad talle käe, mitte ei löö ja mainid, et ehk vahetaks pooled, oleks võrdne, kuna seal on tõesti libe. Ja kui vastane keeldub siis võib ju ülistada tema julgust ja vaprust, et härra on oma aus kindel ja kõrge. Kuid see ei tähenda, et te peate alati sellised olema, kuidas küla koerale, nii koer külale.

Nurga peal kõri läbi lõikamine ja siis öhhe kadumine on hulka tõhusam, kui mõni täisturvises noor sõjaisand kes veritseva kõriga jääb jahmunult mõtlema, et miks kuradi pärast oli talle seda 7ap turvist vaja, kui keegi sealt isegi punkti maha ei võtnud.

Hea nali võidab palju rohkem elupäästjaid, kui suur raske mõõk vööl.

Seega inimesed, mängige lihtsaid tegelasi, tehke head rollimängu ja nautige tulemust ja elamust.

[Bernard]