Lugulaulud

[chloe]

[raunok1]

[Aurin]

[Zenthar]

[Sorontur]

[raunok1]

[Bandiit]

Super olete väga head luuletajad. Braavo.

[Sorontur]

Ma tänan, tänan... *Sorontur kummardab maani ja lööb pea vastu ühte ettejuhtuvat kivi ära: paras talle*

[chloe]

[chloe]

[Sorontur]

No eks ma pean siis austatud emand Chloele siin konkurentsi pakkuma, muidu läheb teine liiga laisaks kätte ära... See siin ei ole niivõrd LARP-i luuletus, aga sügavam mõte on siin sees, mida võib haldjapäkapikuorkimaailmaga seostada.


Ema voodiservale istub,
paitab uinuva poja pead.
Hele küünal nüüd viimaks kustub,
toob pimedus uned nii head.

Sulgub silmalaug, tõuseb ema.
Koondub küünlahelk viimaseks valgusvihuks.
Jalutsis kassipoeg, nurru lööb tema,
kui teaks mis juhtub, nutta ta tihuks.

Tuleb uni, täis haldjalikku võlu,
nad poisi kutsuvad mängima.
Printsi käed puhkavad ta õlul:
_Jäta mured, unustusse end sängita!_

Algab ringmäng, kajab heledalt sarv,
poiss haldjatega tantsib käsikäes.
Viivad lendu ta metsalaste parv,
viimaks ta kuningalinna, mis unustuse mäes.

Saabub hommik, kassipoeg ärkab.
Last äratama tuleb ema.
Vajub maha ta, kui märkab,
et poeg ei tõuse kunagi enam.



Siin võib näha suurt sarnasust W.B. Yates`i teostega, mis mulle väga meeldisid. Soovitan neid soojalt lugeda, tema luuletused on ikka võimsad (see siin ei ole ümber kirjutatud, nagu mõni arvas...)

[chloe]

[Teemon]

[Shadow]

[Sorontur]