Dragon.ee foorum

Olgu siis.. taaskord satun olema esimene, kes teeb selle teema.

Tänud kaasmängijatele ja GMidele, oli vägagi lõbus ja kohati olid paranoianupp ja närvid nii üles kruvitud, et ei suutnud enam mõeldagi, et mis hetkel toimub või järgmiseks saab. Muidu rahulik Edelbet suudeti küllaltki üles ärritada. Samas, ma tean ka mis tunne on olla .......

Eraldi tänud

Astrid - Jah mu väike ja armas õpitüdruk. Sai sind küll omajagu õpetatud ja su eest hoolitsetud ning sind ka päästetud., samas ka suutsid ilmselt korduvalt närvivapustuses ära käia. Samas olid sa ikkagi väga hea ja usaldusväärne kaaslane. Ning ma püüan oma lubaduse täita.

Oliver - Nojah, kõigepealt tekitas mu nimi natuke muigamist paar korda mängu sees ka pisut segadust aga ok. Igastahes jätsid sa koos Daleiose tegelasega mulje, et olete siin vähesed piisavalt mõistlikud ja tervemõistuslikud isikud(olgu viimases ma ei saa kindel olla, kuid see selleks.) Igasthaes jah, see väike vestlus seal kõrvaltoas oli omamoodi meeldiv, kuidas nüüd öeldagi, häid vestluskaalsasi on raske leida.

Kinnara tegelane - Vabandan et nime ei mäleta, aga nagu juba ütlesin väga lahe rolimäng. Niipalju kuii vestelda või su tegemisi jälgida jõudsin siis mängusiseselt oli ikka nii, et mida ta nüüd teeb ja mänguväliselt tahtsin mõnusasti muiata. Midsa sina oskad? Seitset keelt.

Nõid - kindlasti huvitav isiksus, kahju et asjad nii läksid. Usun et mõnel võis olla pisut õõvastav su pillimängu eemalt kuulda, kuid nojah mulle meeldis.

Zompar - Viimaks muutus zompar sama aktuaalseks teemaks kui mis ilm täna on Ning Aurini mänuväliselt nägemine juba tekitas tahtmise kusagile varju hüpata. Närv läks siis üles kui kui mu õpilasele kallale tulid, siis algas niiöelda spellblastimine. Mõtlemisainet andis see kui tuuleiil sulle ootamatut lisaeffekti avaldas.

Eraldi tänud siinjuures ka endisele valitsejale ja küürakatele.

Igastahes sai taaskord tõestatud, et võluturvis on mu signature spell. Ning suudab alati teistele rohkem kasuks tulla.

Kurjad altarid on harjumuspärane nähtus larpimaastikul. Antud juhul seda paika kaugelt vaadata ja kuulda neid karjeid andis effektile õnneks juurde. Ning noh, kuuldused nukust, siis jah...

Koht oli väga ilus ja tore, sellised mängud tekitavad juba tõesti mõtet, et kumb on parem kas kena maja või mingi telgikogu kesetrohelust. Jipun viimasel ajal esimest varianti armastama.

Igastahes, parimaga, järgmist mängu ootav:

Edelbert Aevar Leiranipoeg
Rändav teadusmeister ja maagiaharrastaja.

PS!

Mina arvan, et lohed on head.

ja

Arcane magic owns ye all...

Tore oli. Ütleks, et üks parimaid juuniore lausa.

Kõige toredam oli õhtune karujaht (kuigi karu jäi mul siiski seekord veel tapmata).
Adrenaliini oli hunnikutes. Täiesti pime veel ei olnud. Tee peal nägi suht selgelt, kuid metsavahel oli nähtavus väike. Üks hetk kuulsime (mina ja hõimu preester) metsast väga veidraid häälitsusi ja kellegi ragistamist. Olime kindlad et sihukest müra võib tekitada vaid väga suur elukas. Niisiis asusime varitsusse. Kui hääled lähemale jõudsid hakkas juba päris kõhe. Järsku jäi elukas seisma ja küsis: "OG kas seal on tee?" Selgus, et tegemist oli metsa ära eksinud fotograafiga. Varsti pärast seda kostis jällegi metsast raginat ja seekord kohe eriti ilgeid häälitsusi. Ma arvasin, et sihukest häält võib teha vaid surnud kõndiv valge mees. Kui elukas lähemale jõudis võis selles juba suhteliselt kindel olla. Hõimu preester moodustas käbe kaitseringi. Varsti jõudiski elukas kohale. Peksis end veidi aega vastu kaitseringi, sonis midagi kättemaksust ja lahkus. Väga tõetruu nägi kogu see asi välja (kiidusõnad Aurinile). Täitsa kõhe hakkas. Pärast seda kadus kogu karujahtimise isu ära. Pealegi kottpimedaks läks ka kohe. Küll ma ükskord selle karu kätte saan. Ausõna.

Siinkohal ka minukomplimendid korraldajatele. See mäng oli üks elamusterikkamaid ja vahvamaid mänge, kus olnud olen. Koht oli lahe, nõid ja tema paadisild olid suisa imelised. Rääkimata detsembriööst, mis oli piisavalt soe, et rohelisel samblavaibal paljajalu ringi lasta.


Kaks norimist küll - viimasel ajal tikuvad juuniorid maruvara ära lõppema. Miks? Võiks ju ikka pikalt lasta. Ning elektrivalgus majas oli silmadele halb ja rikkus igasuguse mängutunde. Tulnud metsast lõkke äärest täiesti rolli siseelanuna viis valgus selle kõik jälle minema.

Polnud sellel tulel seal ka viga midagi, pidi lihtsalt algusest peale sees sebima ja ei pannud tähelegi. Metsas oli hoopis kolekole olla, eriti veel üksipäini ja teadmatuses kuhupoole teed mööda kõndima peaks, et maja juurde tagasi jõuda. ...
Toreda ja lühikesega mängu kohta jään nõusse. Lühiduse korvas aga tegelikult hilisem kaartide tagumine jm.
aitäh
K

Nii, sobrasin oma arvutis pildikaustas ja leidsin veel mõned pildid mängust ja lükkasin need üles